Otsustasime siin backide, frontide ja reilide vahel oma elu veidi vyrtsitada ja saarega tutvuda, votsime kohaliku takso ja soitsime nahkhiire koopa juurde. Moned juba teadsid, et see on katsumus…aga Besti Aivo arvas, et kui juba tavalised turistid seal hakkama saavad, siis meie osavnapud kindlasti saame…

Takso muidugi nii korgele makke yles ei vedanud, saime veoauto kasti ennast sokutada. Kohapeal vaidlesime instruktoriga hinna yle, see saatis pikalt ja ytles, et voite ise ka ju minna, aga Kristi kartis ise minna ja oigesti tegi. Juba marssida dzhunglis koopani oli kohe, koopasuu juures pooled meist kahtlesid, aga kuidagi piinlik oleks ka kui edaspididi vaikse rummi juures ikka ninapeale visatakse, et see on see mees, kes nahkhiirekoopa juures ootas..irw…

Enne kui alla hakkasime minema, oli hirm ainult madude ees, aga kui nagime seda rada, siis saime aru, et maod pole probleem. Ronida tuli mooda riffe ja kive, mis olid nahkhiire kakast ligased ja libedad, Aivo laks koige ees, kui ta lopuks seisma jai ja ymmargust kivi kallistas ja ytles, et enam pole kuskilt kinni hoida, siis otsustas Kristi enam mitte edasi minna ja istus maha, Amper ja instruktor kaskisid edasi minna ja kiiresti, saigi tehtud. Onneks polnud peale seda enam midagi jubedat, madusid ajas ka instruktor kividega eemale, sest all oli vaike ookeanibassein. Sinna joudsime, siis pakkus suplust, aga me olime koik naost kaamed, raputasime pead ja hea meel, et elus, ainult Amper oli kylma naoga ja tegi nahkhiirtest pilte ning hyppas parast seda ookeanibasseini. Kristi oli nii shokis, et hyppas jargi…Edasi olime koik vees ja onnelikud, et elus…kuigi tagasiminekuga venitasime pikalt…

Tana kui tuul jalle hommikul loppes, avastasid Kristi ja Aivo, et samas voiks seal koopas kuu aega trenni teha, kuni tee kaib kribinal krabinal ja selleks, et instruktoriks hakata pole vaja muud investeeringut kui kaks taskulampi, millega turistidele nakku valgust naidata…irw…