Pärnus tõotas tulla ilus surfipäev. Öö oli selge ja kuu oli täis. Tuul puhus kogu öö. Oleks saanud ilusa öösurfi. Hommikul läksin kohe 9st sõitma. Suund oli veidi vale, kuid keeras tasapisi õigeks ja hakkas kõvasti puhuma. Obsessioni laiema poomi ja lühemate liinidega Type 9, 9m2 ei toimi hästi. Vähemalt mulle ei meeldinud. Olen harjunud pikkade 25m-ste liinidega, sest see on mu põhiline lohe. Proovisin ära ka Type 9, 7m2 Obsession poomiga. Palju parem. Liinide lõtk oli väiksem, kui originaalis. Kuid täiesti surmav lohe. Hüppesse minnes tõmbas meeletult kõrgusesse, kuid õhus paigal olles ei kandnud üldse. Kiteloopid olid täiesti võimatud. Sattusin puhangusse ja ühe kiteloopi asemel tuli kaks. Horisontaalne tõmme oli kiteloopi ajal meeletu. Nagu oleks lennuki külge kinni jäänud. Mina seda lohe enam ei kasuta! Adrekas oli mitu tundi nii üleval, et ei julgenud midagi teha ja ainult tudisesin tasakesi edasi-tagasi triibutades. Tuul oli veelgi tõusnud – iilid üle 15ms. Võtsin uuesti 7se lohe asemel 9se tava poomiga. Tahtsin ässata, kuid hookis f-16 ajal jäi lohe liiga allatuult ja kuna nurk oli vale, siis back jäi poolikuks ja kiteloopi peale ei tõmmanud, kuna pea ees ei tahtnud alla tulla. Nõnda siis sadasin külg ees kõrgustest alla vette, otse haige õla peale. Tore, päev jälle kirjas. Vähemalt adrekas kadus verest ära ja tudisemine jäi järgi. Asendus shokiga. Mõtlesin, et sel aastal enam ei saagi surfida. Ütlesin Reimole, et järgmisel aastal näeme ja panin kodu poole ajama Õhtul oli jälle õlas suur valu. Öösel tegin unes plaane, kuidas Türisalu pangalt oleks lohega parim alla hüppata ja nägin end lohega Pika Hermanni tornist Šnelli tiigi poole lendamas. Hommik on muidugi õhtust targem. Võibolla ikka saab varsti surfata. Loodame.