Kitebeachil on viimasel ajal nii tihe liiklus, et oleme soitmiseks valinud riffitaguse laineala.
Paar paeva tagasi otsustasime, et teeme vaikese downwinderi oma rannast Playa Enquentrole.
Laine oli tol paeval kuidagi ebatavaliselt korge ja riffist yle saamine paras ettevotmine, suured lainerullid murdusid jarjest ja sellise jouga, et viskas polved nakku kinni kui reaktsioon natuke hiljaks jai. Kui sellest end hairida lased ja kontrolli kaotad ja juhtub, et lohe vette kukub, siis sellest pesumasinast ei paasta enam midagi yhes tykis. Aga riffi yletasime ja asi oli seda vaart. Mitmemeetrised pehmed, sujuvad lained, lummav vaade kaldale (Kitebeach tundub eemalt nii vaike ja lohed naivad nagu mangu tuulelohed palmide taustal).
Kahekesi avamerel soites on tunne hoopis midagi muud kui kalda lahedal triibutada. Eriti kohedaks vottis nn *augu* yletamine. Meie kooliomaniku sonade kohaselt on *auk* yks tunduvalt sygavam koht, rannast u 1 km kaugusel, kus on tohutult palju kalu ja neid samu kalu kaivad aeg ajalt soomas haid. Kui vesi jalle sinisena hakkas paistma ja eemalt oli naha Playa Enquentro lohesid, saime kohe kergemalt hingata……aga just sel hetkel nagin enda (Marko) laua all, mina ei tea kui sygaval, mingit kala jurakat. Krt teab mis kala see oli, aga igatahes selle volaski nagemine vottis kepsu korralikult varisema, yritasin sajaga sellest kohast eemale saada, ise kogu aeg seljataha vaadates, et ega mingi uim mind ei jalita (toenaoliselt oli tegu mingi ohutu vennaga, aga hirm oli ikka). Aga koik laks onneks ja maabusime moned hetked hiljem juba surfarite rannas, pakkisime kamad kokku, hyppasime motoconchodele ja kimasime koju.