Reedel jääkaarti vaadates tekkis mõte laidude vahele sõitma minna. Prognoosid pakkusid laupäevaks 5-7m ja lõunast, mis sobis hästi.

Olimegi hommikul kohal neljakesi, Rohuküla sadamas mobiili masti tagant sai jää peale ja tuld! Tuul täiesti ühtlane ja jää mõnusalt sile. Aga varsti läks jää väga koledaks, servad olid püsti. Ma olin suuskadega, teised laudadega. Mu suuskadel on vanust nii palju kui mõnel siinsel lugejal vanust aastast 1991, cena 158p 00k. Rariteetne kaup.

Esimene orientiir oli Rukkirahu, siis hakkas juba Hiiumaa mets paistma. Kangutasime ülestuult, laidude poole, sihiks oli Saarnaki. Aga merelt on raske aru saada, mis on saar, poolsaar või laid. Selline 2D vaade ainult. Väike kamp oli juba laiali hajunud suure lageda peale, igaüks küttis enesekindlalt omas suunas. Algsest kokkuleppest kokku hoida polnud palju järel.

Sain ühe laiu kätte, aga see polnud see. Järgmine ei olnud ka õige, kuigi maja ja tuulik juba peal. No siis lõpuks tuli Saarnaki. Pika helistamise peale saime kõik jälle kokku ja siit üks tarkusetera – kui puhkad jääl ja jalad on saabastes surnud, tasub lohe ikkagi taevas hoida, oled teistele nähtav.

Väike ekskursioon vanas talukohas, krõbistasime külmunud sokolaadi ja tagasiminek. Iga mees jälle eri kursil, eestlane on individualist.

Poole peal sai tuul otsa. Jää oli selline, et kukkudes oleks ribiring läinud. Paar meetrit võibolla puhus, lohe seniidis enam ei seisnud. Kui alla kukkus, andis seda ikka õhku joosta plastmassist saabastega. Kes viitsib tracki zuumida, leiab selle koha üles. Poomiga meelitades sai jälle kuidagi liikuma, jää peal on takistus nii väike, et saab tekitada “näiva tuule”. Liikumisest nagu tekiks tuul ja tõmbas lõdvad liinid pingule. Mu Obsession hakkab vaikselt vilistama, turbo hääl tuleb taha.

Enne pimedat saime ikka tagasi ja kuradi hea meel oli, et kõndima ei pidanud. Haapsalus veel naps ja kuum supp.

http://connect.garmin.com/player/149026053

vajuta hybrid ja play