Sel aastal kolis siis surfilaager nõvalt saaremaale, Mändjalaga. Läksin kohale kolmapäeva õhtul, kuna neljapäevaks lubas head tuult. Polnud juba kaks nädalat korralikult sõita saanud oma liigese vigastuse pärast. Vigastuse sain Pärnu lennuvälja krossirajal. Nii nagu lubatud oli tuul neljapäeval väga hea ja tuli korralik sõidupäev. Läksin peale kell 9 hommikul ja tulin veest välja alles kuskil kell neli õhtul. Neljapäeva õhtul oli rahulik tiksumine väike vesipiip ja toredad sõbrad ning miljon miksi, suurim küsimus loomulikult, miks ma ei joo:). Vastus lihtne ei taha!!!. Reede hommik oli suht sama nagu neljapäev, Hommikul kell 9 vette ja kuskil pealelõunat veest välja. Kuna vesi on hetkel igal pool Eestimaal suht madal, siis kalda alla ei tahtnud väga end lõhkuda. Põhiliselt kargasin HP-sid, pisut erinevaid kiteloope ja loomulikult tegin kõrgushüppeid üle lippude. Mul on tunne, et mingil hetkel läheb äri üle idiootsuseks. Need lipud on ehtne näide sellest. Kui surfipoed topivad kalda lähedale vette suures koguses lippe ja surfarid ei saa tänu sellele surfata, ja peavad surfilaagri rannalt eemale minema, siis kus on see inimeste taiplikus. Me kes võitleme kõige rohkem ranndade puutumatusega topime ise kogu ranna ja lisaks veel mere ka sodi täis – palju õnne :). Kõigele lisaks helistab mulle laagri korraldaja ja küsib, miks surfatakse kõrval rannas, seal on teine üritus ja surfarid segavad seda, seega lihtne vastus, et surfirand on sodi täis ja sõita ju seal ei saa. Õhtul tegime veits mürtsu ja käisime ka Diivas, väga lõbus õhtu oli.  Laupäeval oli nõrgem tuul, plaanis oli teha võistlus, aga kehvad tuuletingimused ei võimaldanud seda. Lisaks hakkas ka pisut vihma sadama ja ma sõitsin ainult paar tundi. Peale lõunat tiksusime Georg Otsa Spaas. Õhtul tiksusin siin ja seal ning käisin ka surfhouse telgis isehakanud konserti vaatamas. Seal oli täitsa naljakas, kuna lätlased õpetasid Eestlastele kuidas peab surfielu elama ja chillima. Pühapäev vaatasime üle ilmastiku tingimused ja tegime otsuse, et kitevõistlus lükkub taas edasi. Jõudsin peale lõunat Pärnusse ja sain veel kolm tundi pärnus surfata oma flatyspotis ja Pärnu rannas. Nüüd pisut sappi ka -minu teada oli laagris ligikaudu tuhat inimest, seega poole vähem kui eelmine aasta. Suurim põhjus ülikallis laagrhind. Laagri osavõtu tasu oli 300 eeki, telkimine 300 eeki ( eelinfos oli 100 eeki), auto sissesõit 25 eeki, iga inimene 35 eeki, pesemine 35 eeki, auto parkimine 300 eeki, toidu kord minimaalselt 100 eeki, praamipiletid kuskil 400 eeki ja kütus 1000 eeki. Minimaalselt läks see laager maksma 2400 plus toit u 1000 eeki. See vast oli ka suurim põhjus miks, inimesed sinna laagrisse enam ei tulnud. Laagri suurim sihtgrupp olid alaealised alkohoolikud. Noorte seas on levinud jutt, et surfilaager on parim koht, kus saab täiesti vabalt alksi panna ning kanepit ja kokat tõmmata. Küsisin ka mõnelt, et kas ta ka surfab, siis oli vastus, et seda küll ei viitsi, niisama on ka lahe. Meie ümbruses oli mitu alaealiste noorte punti, kus istuti viinalaua taga komapäeva hommikust kuni pühapäevani. Ma väga loodan et kunagi saab surfielu võitu komertsist ja napakast populaarsusest ning muutub taas surfikogukonna ühisürituseks. Teine võimalus on et tuleb juurde teine surfilaager, mis on mõeldud surfaritele. Topul juba toimus sell aastal sarnane asi. Kuna Kitecamp 2008 on augusti alguses, siis on viimane aeg surfilaagri vigadest õppida ja korraldada see laager surfaritlel.