Saabusin äsja Cape Verdelt ehk Roheneeme saartelt. Huvi sinna minna oli eelkõige heade tuulte tõttu. Eestist otse lende sinna ei toimu. Algul tuli lennata Stockholmi ja sealt edasi Boa Vistale ja sealt edasi Sal-le. Cabo Verde koosneb 10st saarest, osadel on loodus, osadel vaid erodeerunud pinnas. Samas leidub seal siiski midagi, mida tasub otsima minna – päris hea tuul ja ilusa kujuga lained. Tuul puhub seal eriti hästi jaanuar-veebruar, kus iga päev on 10-20 ms. Õhk on siiski kodumaaga võrreldes hõre ja meie mõttes on sama tuule tugevus kuskil 7-15ms. Märtsis ja aprillis aga tuul langeb ja nõnda puhus meile enamus päevi 6-8ms. Kasutatavaks loheks kujunes välja 12m2. Väiksemat lohet polnud tegelikult mõtet kaasa võttagi. Tuul oli olemas igal päeval, mõnel veidi vähem, mõnel rohkem. Lisaks tuulele paistis enamus päevi päike, mille vastu oli isegi 40se faktoriga päikesekreemidest vähe abi. Ära põlesime me kõik. Sal-l on kolm põhilist surfikohta -
Kite beach (e. “Shark beach”), kus on palju väikseid ja keskmisi laineid ning väidetavalt haid, kellele meeldib hapnikurikas vesi (hai saab hapnikku vaid vees edasi ujudes ja lainetes tekib hapnikurikas vesi, paraku ühtki haid ei näinud);
Ponta Preta, väga hea lainega koht, peaaegu ideaalsete torude ja offshore tuulega, mis on risti sissetuleva lainega (sõitjale ohutum – lohe tõmbab peale lainetorus kukkumist lainest välja ja ei jää lainega kaasa uperkuuditama). Siin toimus ka äsja purjelaua mm wave etapp. Arvatakse maailma top 3 wave spottide hulka;
Santa Maria rand, mis on otse hotellide ees, küll sideshore tuulega, kuid ilusate tüdrukutega
Elamist on Sal-l kerge leida, ainult hinnad on soolased, nagu nimigi rõhutab. Odavaim hotell on ~45 eur kahene tuba ja 4-5 tärni hotellis koos hommikusöögiga oli nädalaks võttes ja pikalt tingides 65 eur. Lisaks lisandub nendele hindadele käibemaks, mis oli vist 6%. Toidu hinnad poes ja restoranides olid eesti hindadest pea poole suuremad ja vajalikke kaupu polnud üldse olemas. 1.5l vesi maksis hotellis -3eur, restos 2eur, poes 1eur. Keskmine praad 8 eur. Takso randa-tagasi 15 eur. Suuri poode ei ole. Väga palju oli väikseid nurgapealseid poode, kuid hinnad olid kõikjal kallid (ka kohalikele). Kohalikud on tumedanahalised kreoolid, kes elasid kunagi Portugali alluvuses, kuni said oma iseseisvuse. Teine osa rahvastikust on mustanahalised immigrandid, kes on enamuses pärit Gambiast, Senegalist ja Guinea-Bissaust. Suur osa mustanahalistest on illegaalid. Kui kreoolid olid sõbralikud ja omakasuvõtmatud, siis mustanahalised olid vastupidi väga tüütud. Iga päev sai kuulda 10-15 korda täpselt sama monoloogi – “Where you from, whats your name, nice couple, come to my shop, just look, no stress jne”. “No stress” on Capo Verde “Welcome to Estonia”. Parim lahendus oli lihtsalt ignoreerida neid tüütusi ja kui see ei õnnestunud siis luisata, et oled Gambiast.
Olles veetnud nädalakese Sal-l vedasid Tarmo ja Gvido meid Boa Vistale! Lennukist ei tundunud see saar midagi erilist, kuid hiljem hakkas lausa meeldima. Erinevalt Sal-st on seal veidi rohkem loodust, rahu ja ilusamad rannad. Sinna ja tagasisõiduks leidsime 400eur-ga päris korraliku jahi. Kuna ma ei talu hästi jahisõitu, siis oli see mulle raske elamus. Kokku 4 päeva jahireisi ja selle järgset loksumist (lained olid merel 2-3meetrised). Boa Vistal veetsime kaks ööd ja seejärel sõitsime tagasi Sal-le. Tagasiteel oli uskumatu elamus – nägime ligidalt humpback whale’e. Algul kaugel horisondil, hiljem aga tulid vaalad meist ~10 meetri kaugusele end näitama. Nad on ikka väga suured ja ahhetama panev elamus on neid näha veest välja sööstmas ja seljale maandumas. Igaüks nendest kaalus 20-30 tonni (meie suur jaht kaalus poole vähem). Õnneks me kokku ei põrganud ja nõnda peagi jätkus minu põrgulik tagasitee ja peatselt ka tühja kõhuga
Boa Vista unustamatuim moment oli Santa Maria laevavraki juures surfamine. See on meeletult ilus koht Väänale sarnaste lainetega ning Lohusalu vrakist 10 korda suurem roostatava luukere-vrakiga. Boa Vista teine surfikoht oli Tortuga beach, kus tekib mägedevahel tuule-tunneli effekt. Seal oli palju kilpkonni ja randa tukkuma jääda ei soovita, kes teab, mis võib juhtuda Lisaks oli veel saare allatuult osas liivarannad, sile vesi ja paiguti rannas olevate liivakivist koobastega. Teed ja tänavad on täiesti uskumatult läbimõtlemata ja lausa olematud.
Ega siia pole palju mõtet kirjutada, Cape Verde on väärt külastamist, kuid pole kaugeltki odavate killast. Kergemini ligipääsetavad rannad on Sal-l. Boa Vistal tuleks oma auto rentida. Lennuk lendab Rootsist mõlemale saarele ja piletit ostes peab paika panema, millisele minna soovid. Lisaks on kohapeal paar lennufirmat, mis lendavad ka teiste saarte vahel. Sal-l soovitan ööbida Crioula’s, Boa Vistal aga Estoril’is. Läbi saab portugali, itaalia, inglise ja hispaania keeltega.
5 thoughts on “Cabo Verde surfireis”