Nonii, täna käisime siis teisel ringil. Kohal kapten Vilts, tüürimees Kõrks, tüürimehe parem käsi Linda ja madrus, kelleks olin mina . Start 18:30. Ilm oli super – täiesti flätikas, vesi soe. Hakkasime kordamööda triibutama. Vanad kalad üritasid visata juba HPsid , krässe oli naljakas vaadata . Sain ka siis laua alla. Põhim esimene kord wake’i sõita peale lohesurfiga alustamist. Kunagisest esimesest katsest olid üsna jaburad mälestused. Lauale õigesti ei saanud ja kui sain, siis pigem krässisin, kui sõitsin… kehaasendist ja liibuvatest ujukatest, mis tookord jalas olid ei tahaks rääkidagi . Seekord läks üsna sujuvalt. Liigne turvatunne ja sellest lähtuv lollitamine läks nii mõnigi kord valusalt maksma… korra lõi ikka hinge kinni . Soojendus tehtud, siis sai isegi switchi mindud ja mõnda minihüpet tillukesest lainest proovitud.

Kaarutasime veidi avamerel, kohati üle 80m sügavust… jõudsime juhuslikult Pranglile (oli vist see saar eks? . Aerutasime vaikselt üle kivide isehakanud sadamasse. Kõrks läks kohe maad avastama ja pärismaallasi tapma, kes olid üpris agressiivse iseloomuga ja arvukuselt enamuses. Kuniks taipasime, et meie jõud sääseparvest üle ei käi, hüppasime taas paati ja aerutasime merele.

Viltsiga saime mõned triibud tehtud, kui täiesti ootamatult piirivalve kõrvale triivis. Vilts oma osava jutuga moosis piirivalvetibi ära ning olime hullemast päästetud . Neil oli vist seekord tõesti hea tuju . Jutud aetud ja minekuks valmis. Ainuke häda oli see, et vahepeal olime kulutanud viimsegi tilga kütusest. Nalja kui palju… põhim piirivalve nähes sai aerud välja võetud ning sadama poole triivima hakatud. Need muidugi tulid tagasi ja lugesid sõnu peale, kuid õnneks olid jällegi heatujulised ja viskasid isegi natuke nalja

Kõrks ja Vilts said oma kümme minutit aerutada, kui meie hädasolekut üks juhuslik kalapaat märkas. Tulid siis mehed kohale ja viskasid meid sleppi. Ja nii me kodusadamasse tagasi jõudsimegi. Huvitav ja väga luks õhtupoolik. Aitäh