Nüüd natuke üle kuu surfist eemal olnud ja lõpuks ometi tuli korralik prahmakas valget vatti taevast alla . Eilne vaatepilt oli müstiline – sellist sadu tuleb ju kord talve jooksul

Täna oli kindel plaan kuhugi esimesi triipe tõmmata. Nata orksipiltide kaudu saime teada sellisest kohast nagu Valgehobuse mägi. Sürr nimetus ja üsna sürr koht ka . 66km Tallinnast läbi Kose ja kohal olimegi. Bussis juht Kesa tema kaasa Timo ja naised Triin ning Britt. Esimesena sammusime “suure” mäe otsa. Kui aus olla olin veidi paremaid tingimusi oodanud. Kiviklibu oli kohati rajal domineerivam… sai sellegipoolest esimese laskumise sealt tehtud. No oli paras lauaretsimine. Otsustasime siis lastemäe vallutada. Üllatuseks oli seal imepisike kikker ka . Selleks ajaks jõudsid kohale Reimps, Kristiin ja Jane.

Paar esimest laskumist oli üsna puine tunne – õnneks tekkis fiiling peatselt. Reimps rebis esimese stiilse spinni. Viskasin siis kohe mitte nii stiilse kolmkuue järgi . Üllatuseks olid kõik tublid. Silmatorkavam arengu oli teinud Kesa… eks see surf ikka aitab

Maasikas tordil oli muidugi Reimpsi initsatiiv kasutada mäe kõrval asuvat puupinki boxina. Peale Reimpsi, lendasid peale Britt ja Brit. No mida! Ei saa ju kehvem olla
Hoovõtuks vantsisime poolde mäkke ja sealt kaarega alla pingini. 50/50 probleeme ei ole… üritasin siis kohe orienteeruda boardslide’le. Tuleb tunnistada, et tahaks seda proovida enne ilusal sirgelt seiftiboxil . Muidu midagi hirmsat seal pole… vaid tunnetust ei leidnud ja lõpptulemusena tulid pooleldi 50/50 slideid perseli või siis pooleli.

Hakkas vaikselt hämarduma. Pakkisime varustuse bussi ja Tallinnasse leekima.