Hommikul kell 5 oli äratus. Sõin väikse hommikueine. Kell 7 midagi jõudsin Virtsu. Puhus 4-7 ms. Rigasin tuulepargis 12m² lohe üles võtsin toidumoona kaasa ja natuke peale kaheksat sain jalad märjaks. Plaan oli siis sõita Virtsust Mändjala “Surfikülla” ja tagasi.

Tuule suund ja ennustus olid selleks retkeks ideaalsed. Suurest väinast sain veerand tunniga üle. Kuskil tunni pärast jõudsin Saaremaale.

Saaremaa poolsaared kumasid kaugel horisondil. Hakkasin neid ükshaaval vallutama. Merel oli nägemisulatus kuskil 20 km. Seega pidin viis korda horisondile jõudma, enne kui Mändjalga saabusin.

Teel nägin palju linde. Püüdsin neid võimalikult vähe häirida. Kindlasti kõige huvitavamad linnud olid kormoranid. Kui enamus linde põgenevad lennates, luiged veepinnal joostes, siis kormoranid hoopis sukelduvad. Nad on hiilgavad ujujad ja jahivad vee all ujudes kalu. Hiinas kasutavad kalamehed seda ära. Nad seovad välja õpetatud kormorani kaela ümber nööri, et lind ei saaks püütud kalu alla neelata. Kalad jäävad linnu kaelaloti sisse, kust kalamehed need ära võtavad.

Ehmatasin ära rannas peesitanud veisekarja, kes suurt monstrumit lähenemas nähes metsikult põgenema asusid. Kuna minu teekonna suund ühtis nende põgemistee suunaga, siis võis neile tunduda, et neid taga aetakse.

Tee peale jäi ka päris mitu majakat. Kahjuks ma pilte ei teinud, kuid leidsin neist ilusaima netis üles.

Kuna teekond on päris suures osas ühes suunas, siis matka planeerides oli mure, et tagumine jalg väsib ära. “Twintip” lauaga saab ka niiöelda tagumist jalga puhata ja “switchis” sõita, kuid nii pikal retkel on see ebapraktiline. Olen sel suvel palju “Course Racing” trenni teinud ja sellest oli kindlasti abi. Kuid nii pika otsa kogemust mul polnud. Helistasin oma jalgratturist sõbrale Ennule, kes andis nõu, et tuleb “magneesiumi ampulle” kasutada. Need pidavat lihaskrampe ära hoidma. Võtsin ennetavalt ühe eelmisel õhtul ja teise reisi keskel. Päeva lubatud maksimum annus on üks ampull. Igaljuhul tundus, et magneesiumist oli abi – krampe ei tekkinud.

Mändjalas puhus tuul kuskil 8-10 ms. Minu 12 lohe käis kõvasti üle. Teepeal oli kohti, kus väiksema lohega ei oleks saanud sõita. Tegin Mändjalas väikse eine ja peagi pöördusin tagasiteele. Kahjuks tagasitee oli kolmkümmend kilomeetrit otse ülestuult, mis osutus liiga raskeks mu “freestyle twintip” laua jaoks. “Race” lauaga oleks selle hõlpsasti ära sõitnud. Enne Roomassaare sadamat oli selline tuuleauk, et tundus et ei saagi sellest sadamast kunagi mööda. Lisaks lülitas peale sadamat GPS end välja. Sel hetkel oli mul 180 km sõidetud. Olles mitu tundi ülestuult sõitnud, tegin arvutuse, et ei jõua enne päikeseloojangut tagasi mandrile. Olin ülestuult sõites sõitnud maha peaaegu sama distantsi, mis mandrilt Mändjalga tulles ja kaotanud kõvasti aega. Kuna pimeda kätte ei tahtnud jääda ja teatavasti päikeseloojangul tavaliselt tuul kukub ära, siis otsustasin katkestada. Sõitsin transpordi saabumiseni veel mitu tundi flatil kiirust. Ekstrapoleerisin eelneva päeva aja ja läbisõidu põhjal, et kokku sõitsin kuskil 240-250km.

Kuigi mandrile jäi omal jõul tagasi jõudmata, sain kokku suurema distantsi, kui olin planeerinud. Sõitsin rahuliku tempoga, säästsin energiat, ei kiirustanud, kordagi ei kukkunud, püüdsin ranna ligi hoida. Osad kaasavõetud asjad olid üleliigsed või valesti paigutatud. Toit ja jook peab olema käeligi, muidu sellest kasu pole. Veendusin, et allatuult on raskem ja aegavõtvam sõita, kui külgtuules. Õppisin sõites tagumist jalga puhkama. Päevaga võib rahule jääda. Reis oli tore, Saaremaa on ilus!

Teekond Virtsust Mändjalga:
http://g.co/maps/mqye
http://g.co/maps/kx8m

Tagasitee algus:
http://g.co/maps/5kwk