Suutsin end taas sandiks sõita. Pühapäeval Narva Jõesuus sain auaste poolsant ja täna Pärnus siis muidugi järgmine aste – täissant.
Põhjus on väga lihtne ja loll – edevus ja enesekontrolli puudumine. Nagu naistelegi, ei suuda ma ka tuulele “ei” öelda. Õnneks naistelt saab eest ära joosta ja seeläbi vältida “ei” ütlemist ) (Jah, Juts, mis sul jooksujalgadega juhtus D) Tuul, nagu pahad poisidki, leiavad sind igast maailma nurgast üles. Ja proovi siis ühe triibuga piirduda Ikka teed teise ja siis kolmanda ja peagi ongi märkamatult hommikust õhtu saanud.

Kõik kättesaamatu tundub hea ja head eesmärgid lihtsalt jalutavad päikselistel päevadel rannas, siis nagu paremates peredeski vahel juhtub, tuleb tuulisel päeval järjest kõrgemale hüpata ja seal kiteloope lõhkuda. Nõnda tegin minagi. Kuni selg maandumise põrutustest haige ja jalad enam ei kanna. Kuni laiskus on nii suur, et kiteloopi ei viitsi lõpuni tirida.  Kuni ükskõiksus hävitab viimase hirmu kukkumise ees. Ja kõige selle autasuks on puhkus kaugel-kaugel  – kodus – ning tihedam seotus voodiga.

Arvasin, et mul pole midagi kaotada. Kuid tegelikult siiski oli – nüüd ei saa ju mõnda aega surfata :S Kui kellegil on mõtteid, millega ma võiksin oma päevad ja ööd sisustada, siis andke tuld. Seni aga lasen maailma melul kõrvust mööda vuhiseda ja mõtlen hirmuga, et äkki pean minagi taastusravisse vanatädidega koos võimlema minema.

Lisasin siia ühe video parematest peredest.