Sai siis pärnakatega Ristnas käidud. Säga ja Eneli tulid Pärnust, ma Tallinnast ja Rohukülas sünkisime end ühe auto peale. Eelmine päev muidugi andis enda surf-mobiil otsad ja Kata aitas mind sebida Jaanuse peale.

Noojaa, kohapeal avanes merele selline pilt, et mul vajus suu ammuli. Lained ründasid nagu ennemuistse, vesi vahutavalt kees ja nagu kohe kohe oli merest väljumas 40 sõjameest. Sõidusuund oli vastu lainet merele ja alla lainet tagasi. Krabinaga asjad kokku, varustus selga ja tuli välja väike feil- üks kontaktläätse oli topsi ära kuivanud. Blinn, ühest silmast pimedana oli 3D renderdamine problemaatiline, aga mis seal ikka, kannatas sõita küll!

Kaldast välja saamiseks pidi vähemalt 5st murdunud ja vahutavast laine setist läbi kimama. Korra krt tuli enne lainet tuuleauk ja kogu veemass langes otse pähe. Pauk korralik, samas selline mõnus, nagu vesimassaas spas.

Kuna olukorrad merel olid sellised, mida varem polnud kunagi kogenud, jooksis klemm mitu korda kokku. Näiteks kui kalda poole sõites mõnele suurele lainele tagant poolt läheneda, siis kallast laine tagant näha polnud, laine liikus kiiresti eest, tagant temast üle ei saanud ja oleks nagu pidevalt mäest üles sõtinud. Veider seletamatu tunne.

Pärast paari tunnist olukorraga tutvumist õnnestus mõned päris head purakad kätte saada. Lainest alla tulekuga tõmbas mega kima sisse, põsed võttis lotendama. All väike cut-back ja samasse lainesse tagasi. Aga üldsielt võtsin tasa ja targu. Ei tahntud pool pimedana põhi wave-zone’is tilberdada, et pärast purjelauduritel lõuga saada.

Säga tegi helmet kämmiga veidi videot ja eks varsti näeb, mis peale jäi.

Igatahes, Ristna selline spot, kus niisama lahmima ei maksa minna ja respect inimestele, kes seal sõidavad!