Väike-Tom aitas jälle hädast välja ja lükkas kolmapäeva õhtul Jüri põllule traktoriga suure kikkeri. Rummi peab vennale välja tegema kindlasti, kui mitte kaks Järgmine päev oli tööd kõvasti, et see suur hunnik ilusti ära tasandada ja sõidukõlblikuks teha. Martti kenasti abiks ja pärast viskasime veel väiksema (unhooki) hüpeka veel lisaks kõrvale. Poole neljast sain ise sõitma ja hüpekaid proovida ei saanud, kuna kiskus vägisi pimedaks. Tartu mnt ääres muidugi hea valgustus ja vägisi kiskus sinnapoole. Mida pimedamaks läks, seda tugevamaks muutus ka tuul. Uue atraktsiooni leidsin enda jaoks. Tänase tuule suunaga on võimalik sõita kõrgest lumevallist üles kuni tartu mnt-ni ja siis hooga sealt alla hüpata.  Ma ei kujuta ette, mis nägudega autojuhid mind vaatasid. Päris võigas vaatepilt võib olla, kui mingi vend ilmub välja lumisest vallist ja seejärel lendab õhku ja kaob nagu vits vette.  Üritus äärimiselt ohtlik, kuna eksimuse puhul oleksin siruli maanteel, kus lubatud sõidukiirus 90 km/h  Võimalus oli lasta ka lohe sõiduteele ja tagajärgedest ei taha isegi mõelda. Hmm kui muidugi autojuhi seisukohalt mõelda, siis võib ikka ära ehmatada küll, kui mingi suur peletis (lohe) sõidutee kohal hõljub ja äkilisi manöövreid teeb :) Minul oli igatahes väga lõbus ja Reims liitus samuti teemasse. Kordamööda kihutasime üles ja kõrge lennuga jälle alla. Mõne aja pärast nägime mendi masinat eelmalt tulemas töötavate vilkuritega. Noo nii mõtlesin, et nüüd pani keegi kitse ja saame laksu kirja. Õnneks jälitati pätte ja meie need polnud Ühesõnaga väga fun oli meil. Super lux ikka pimedas sõita. 2  tundi kirjas.