Jube kiirelt läheb see aeg. Siin on oldud juba üle poole ehk siis ca 20p veel. Vaikselt oleme kohaliku rütmiga harjunud ja kujunenud on rutiin – hommikusurf on nagu tööle minemine, õhtune aeg pühendunud perele.. põhim pöördvõrdes Eesti eluga Surfisetid muutuvad järjest lühemaks ja laisemaks. Eks see väikse saare viga ole… päevast päeva teed üht ja sama.. sellest tüdineb ja tegelikult ei mõista, mida oleks siin saarel üldse pool aastat teha? Eestis on motti veidi rohkem ja surfama minnes adrekas üleval. Muidugi ei ole avastanud teisi randu nagu Union bay ja saari nagu Seco jne aga eks sellega tulebki arvestada, kui suure perega reisida. Samas nuriseda pole midagi… sõita saame piisavalt, küll mõningate tuulevabade päevadega pooleks… õnneks sest jutti lastes lähevad lihased ikka üsna pingesse.

Muidu pole siin suurt, peale uute majade ja tõusvate hindade, midagi muutunud. Bulabogi vesi on sama si??ne ja rahvast tipptundidel rohkem kui põlvekõrguses sipelgapesas. Ajuloputuste tagajärjel mida pidev krässimine ja bodydragimine tekitab tuli ka kõrvapõletik lõpuks majja. Mis sest, et sõidan troppidega ning kuivatan iga kord ülima hoolega kõik kõrva kumerused. Kui homme ei valuta lähen 7-ga megaloope kiskuma, vastasel korral jälle sinna samasse teadatuntud arstiputkasse.

Ok, rüüpan veidi rummi ja popsutan sigarit…

Elu on karm ka paradiisis