Tahkuranna

Käisime teisipäev Sägaga Tahkurannas kimamas. Kirde tuulega saab Pärnu kandis sõita ainult Tahkurannas ja Lius. Ma polnud kunagi seal kandis sõitnud ning tahtsin selle Tahkuranna üle vaadata. Kahjuks on see rannaäärne väga kivine ja ohtlik. Tuul tulb üle Pärnu ning on väga pagiline. Sõitsime u 2 tundi ning siis loobusime.

See reede 18 aprill on Lohesurfi hooaja avapidu

See reede 18 aprill algusega kell 21.oo Keila veekesluses saab toimuma esimene Eesti Lohesurfi liidu poolt korraldatud lohesurfi hooaja avapidu. Täpsemat infi saate loheliidu kodukalt www.lohesurf.ee Kindlasti tasub end ette regada kuna siis on kohapeal pilet veitsa odavam. Üritusel on päris korralik eeskava, tasuta napsud ja kõvasti vannis sulistamist. Kaasa võtke kindlasti ujuisriided ja kätekas.

Venezuela Margarita&Coche Saared

Pidasin siin juba ammu plaani kirja panna jaanuari surfitripp Venezuelasse Margarita ja Coche saarele. Galeriis on üleval ka mõned pildid. Niisiis startisime, Margus ja Marje, kodunt 07. jaan. kell 05.30 ja pidime olema Venezuelas sama päeva õhtul kell 22.00. Tallinna lennuväljale jõudes selgus, et ükski lennuk ei välju, kuna talv saabus jällegi ootamatult. Peale mõnda tundi ootamist saime siiski Helsingisse lennatud, kuid siis selgus, et olime oma põhilennust maha jäänud. Kuna meil oli reis kindlustatud, siis pidime uue võimaluse leidma kuidas sihtpunkti saada.  Sama päeva õhtuks oli meil uus reis bronnitud ja 09. jaan. startisime uuesti läbi Amsterdami Venezuela poole. Kuna Tallinna lennuväli ei suutnud seegi kord lennukit õigeaegselt välja saata, siis jäime ka teist korda Venezuela lennust maha. Edasi rändasime rongiga Frankfurti, kus läks siis meie kolmas lend 11. jaan. Lõpuks õnnestus meil ka lennu peale saada ning peaks mainima, et Toomas Cook lennufirma on üli normaalne. Saabusime Venezuelasse 11. jaan öösel ning meid paigutati loteriimajutusega ööbimiskohta. Kuna 12. jaan oli meil juba oma hotell Coche saarel bronnitud. Loteriimajutus Venezuelas on väga julm. Mingid majalobudikud keset linna ja prügimäge. 12. jaan. hommikul kihutasime taksoga El Yaque randa, mis on siis purjelaudurite paradiis. Ilus rand, mõnus madal laine ja korralik tuul päev läbi. Meie aga suundusime sealt rannast paadile, et minna kitesurfi mekasse, Coche saarele. Siina kestis sõit u. 30 min. Coche saarel elasime Punta Blanca hotellis, mis asus maailma ühest parimast kitesurfi rannast u. 50-100m :-) . Loomulikult kujunesid meie päevad väliselt suht sarnaseks. Hommikul äratus ja väike eine rannabaaris. Siis kiire ülevaade netti et Eestis asjad käest ei läheks ning edasi randa.  Puhuma hakkas tuul u. kell 14.00 ning puhus kuni kella 18.00 ni kuni läks pimedaks. Üldiselt on seal kolm erinevat tuule konditsiooni. Kõige levinum on, et hommikul 10-st kuni kella 14-ni puhub tuul 12m lohele (6-7m/s), peale kella 14 puhub tuul 9m  lohele (8-10 m/s) ning kuskil kella 16st - 17st puhub 7m lohele (üle 10 m/s). Teine varjant on, et puhub juba hommikust vara 7m või 9m lohele ning vaikselt hakkab vajuma lõunast, nii et õhtul saab sõita veel 12m lohega. Kolmas varjant on, et puhub hommikul 7m või 9m lohele ning kuni õhtuni välja, ilma muutusteta. Neljandat varianti ehk ilma tuuleta päeva seal lihtsalt ei ole. Statistika järgi on neil üldse aasta peale kokku 7 ilma tuuleta päeva. El Yaque rannas on tuul alati paar m/s tugevam. Niisiis sai seal õpitud kõvasti HP-d, erinevaid kiteloope ja rolle. Ühesõnaga väga tugev kitelaager, enamus ajast elasin seal vees. Vahepeal tutvusime nelja Eestlasega, kes olid ülinormaalsed sägad. Käisime ka golfi mängimas ja mööda Margariita saart ringi luusimas. Tagasilend oli meil läbi Guracao saare, kus olime sunnitud veetma tripi pikimad ööd lennujaamas ja ärevamad hetked lennukis kuna meie lennukil purunes üks mootoritest. Meid paigutati Guracao saarele kuhugi hotelli elama kaheks päevaks.  Iseenesest oli see väga mõnus kuna saar on Hollandi asumaa ja hästi arenenud. Tagasilend venis meil veelgi kuna uus lennuk, mis meile euroopast saadeti jõudis ka katki minna ning uuesti pidime kümme tundi terminaalis passima. Õnneks suudeti see viga likvideerida ja me lendasime läbi Mancesteri vahepeatusega Amsterdami. Kuna pidin minema ISPO messile Münchenisse, siis ei olnud enam  mõtet Tallinnasse sõita ning siis sai otsustatud, et käime ka kohe messil ära. Seega kihutasimegi siis Amsterdamist rongiga Münchenisse ja tagasi ning lõpuks, väga palju aega hiljem õigest reisi lõpu ajast, jõudsime Eestisse tagasi. Muidugi suutis KLM ära kaotada minu pagasi, mis sisaldas kahte surfilauda ja muud tavaari ning tänaseni ei ole see pagas välja ilmunud. Kokkuvõtteks siiski soovitan kõigil minna Venezuelasse surfama, kuna see on tõesti üks maailma lahedamaid surfikohti. Teiseks, kui võimalik, siis vältige sellist lennufirmat nagu TUI reisid või teise nimega ARKE FLY. Soomes esindab teda Finnmatkad. Kui keegi tunneb lähemat huvi selle koha vastu, siis kontakteeruge minuga otse

Gruusia video

Raivo juba kirjutas meie suurepärasest lumelaua tripist Gruusiasse. Siin nüüd vaatamiseks vastvalminud esimene videoklipp sellest üritusest

Maardu motokross 01.03.2008

Kuna Risto tegi kohustuslikuks kõik spordipäevad kirja panna, (isegi siis kui on tegemist mitte surfiüritusega) siis saan mina kirjutada näiteks motokrossist. Samas on see üksikasjalik läbitud ringide ja aegade kirjutamine suht igav lugeda. Seega siis niipalju, et proovisin laupäev oma uut pilli Yamaha 450. Tegemist on eelmise aasta Toomas Triisa motikaga ja uskuge see käib päris kõvasti edasi.

Võibolla üks väike jutt,  miks surfarina hakkasin krossi sõitma. Nimelt põhjus on eelkõige vist elustiilis. Tundub et minu keha vajab pidevalt väikest adrenaliini laksu, isegi siis kui tuult ei puhu ja surfata ei ole võimalik. Seega üks spordiala ei sega teist ning mõlemad alad pakuvad pinget. Teiseks on mootokross väga hea ülekeha ja vastupidavus treening. Ma saan ennast vormis hoida ja ei pea kõik tuulevabad päevad tina panema.

Kuna kross on kindlasti vigastuste rohke ala, siis püüan seda harrastada siiski mõistuse piirides ja hulluks ei taha minna selle kihutamisega. Nagu vanad motovennad ütlevad, et on olemas kahte tüüpi motomehi, esimesed on need kes on laksu pannud ja teised kes veel ei ole. Pidi olema kaks täiesti erinevat suhtumist