Kui boardseeker.com tegi 4.7 wave purjede testi sügisel, siis oli ka võimalus hääletada parima disaini eest. Vähe sellest, et SimmerStyle Icon 4.7 valiti parimaks, võitis ka 5000 hääletaja seas Icon ka parima disaini tiitli.

Järjestus siis järgmine:
1. Simmer Icon – 351 points
2. Goya Guru – 323 points
3. Goya Eclipse – 313 points
4. Neilpryde Combat – 305 points
Joint 5th. Severne Blade, North Ice – 303 points
7. North Ego – 298 points
8. Naish Session – 295 points
9. Neilpryde Fly – 281 points
10. Gaastra Manic – 279 points
11. Gun Steel – 262 points
12. Ezzy Panther – 242 points

rohkem infot: http://www.boardseekermag.com/features/equipment/4.7m-sail-graphics-poll-results-119.html

Ütleme nii, et sellise talvega elaks Eestis aastaringselt väga hea meelega. 4 kuud lund, mitu parki Tallinnas ja selle lähistel, Baltimaade parim Lätis jne. Sõidupäevi saab valida vastavalt oma soovile, mitte ilmastikutingimustele. Vaikselt hakkab hirm eelmise aasta krässist kaduma. Rohkem chilli ja airi on selle hooaja märksõnaks. Suusapoisid on kõvasti arengut teinud. Siim, keda ka tuleval surfihooajal merel uue Obs-ga näha saab, genereerib täitsa arvestatavaid trikke. Ühe hullumeelse klipi panin tiisimiseks juba kokku. Kunagi saab ka paari-kolme mintsase klipi kohe kindlasti :)

Esialgse plaani kohaselt pidin see nädal minema Leucati surfama, aga nagu juba igal pool uudistes pasundati oli lõuna Prantsusmaal lumetorm ning sinna nahka läks kogu mu surfitripp. Muidugi ei jätnud ma jonni ja käisin kohal ära ning vaatasin selle surfikoha üle. Tegemist on väga laheda kohaga, kus on võimalik sõita nii lainet kui ka flätti. Vahemaa ainult u 300 m. Kindlasti kui ilmad veidi soojemaks lähevad peaks sinna tripi korraldama. Kõige soodsamalt saaks sinna, kui lennata Barcelonasse ja sealt sõitu rendi autoga u 200 km. Ühesõnaga jäi see surfitrip siis sedakorda niruseks. Samas aga 200 km sealt edasi asus selline riik nagu Andorra, seega võtsin sihiks külastada seda mini riiki ning nautida Andorra suusakeskust. Peamiselt sõidetakse, neljas orus, mis kõik on omavahel tõstukitega ühendatud. Mul kulus ühest otsast teise tripimiseks u 2 tundi. Kuna eelmine päev oli olnud korralik lumetorm, siis selle aasta parim puudripäev oli just seal. Kes ei ole veel seal käinud, siis soovitan kindlasti minna. Lisaboonusena on tegemist maksuvaba riigiga, seega kõik poes olev kaup on väga soodsa hinnaga. Õhtul sõitsin sealt edasi 700 km Val Thorensi suusakeskusesse Prantsusmaal. Val Thorens on üks kolmest orust, tema kõrvale jäävad veel Meribelli ja Courcheveli org. Tegemist on tõliselt võimsa mäekeskusega, lugematu arv tõstukeid, ülipikad laskumised jne. Kindlasti on see üks euroopa võimsamaid ja suuremaid keskuseid. Järgmine aasta on kindel plaan sinna tagasi minna. Eile öösel jõudsin tagasi Mayrhofenisse ja homme hakame Eestisse sõitma.

Welcome to Asia’s first ever international kiteboard competition tour!!!!! Sellel hooajal 2009-2010 toimub  siis esmakordselt Aasias sellise tasemega võistlus. Võistlused toimuvad 5 eri kohas; Hiina, Vietnam, Hong-Kong, Filipiinid, Tai. Võistluste avalöök anti Hiinas juba 29 oktoober ja grand finaale Tais 25-28 märts. Võistluste distsipliin on freestyle ja kursisõit ja nii igal etapil. Kite Asia Tour´i mõte on siis selles, et anda võimalus ka aasia sõitjatel ennast näidata. Eks neid kohalikke staare võistlustel  jagub nagu nt Ken Filipiinidelt ja Yo Taist.  Boracay etapp  toimus 24-27 veebruaril Bulabog Beachil. Praegu on tuultega siin Filipiinidel nii, et puhub enamasti hommikuti. Päeval tõuseb vesi ja koos sellega on ka tuul läinud. 24 veb alustati freestyle võistlusega. Hmmm kohal oli sõna otses mõttes maailma paremik. Kuna Mallory De Villamarque (northi teamrider) ja Floriuan Daubos (naish teamrider) tulid siia chillima ja treenima selleks ajaks Eesti poistest osales Boracay etapil Priidu Null, flexifoil team´i  sõitja. Mina kahjuks ei osalenud võistlustel (pussy olen…prrrrrrrr). Teglt olid mõned põhjused miks ma kaasa ei löönud. Ühesõnaga esimesel päeval eriti tuult ei olnud ja õhus lendasid 12-16 m2 lohed. Priidu alistas kenasti esimese vastase——-tubli. Teine päev alustati varakult ja tuult jagus kenasti 7-10 ruuduste lohedele. Teine päev läks loosi tahtel kokku Mallory vs Floriuan. Mmmmmm mida trikke vennad genereerisid…….ulme. Siin muidu ikka Aasia kutte vaatad ja  imestad, et kuidas nad ikka neid trikke teevad.  Hmmm maailmatase on ikka hooopis teine. Minu jaoks oli see esmakordne näha duelli selliste staaride vahel. Ikka suu vajus lahti, kui vennad kordamööda trumpasid üksteist üle samade trikkidega.  Race võistluseid ma eriti ei jälginud, kuna pole eriti atraktiivne minu ajoks 26, 27 veebruaril oli jälle prognoos lahjem ja suured lohed lendasid.  Üllatuseks muidugi ei võitnud freestyle võistlust ei Mallory ega ka Flo. Esikoha pälvis Inglismaa noortemeister Robin Snuggs, kes suutis ennast 100 % realiseerida õigel ajal. Mallory vs Robin olid koos juba 1 finaalsõidus, kuid siis suutis Mallory ühe hyppega lohe palmi otsa saata ja sellega oli sõit sõidetud.  Võistluste resultaat: http://www.kiteboardtour.asia/results.html . Võistluste fiiling  oli viimasepeal ja Eesti lohesurfi fänne jagus küllaga. After party ja muu samuti tasemel. Viimane etapp juba Tais ja Priidu lubas osaleda. Pöidlad pihku, et Nulli poisil ikka hästi läheb:) Enne KTA võistlust toimub PKRA 2010 aasta esimene etapp ja koht sama. Meie pakime siin Boracayl oma kohvrid 17 märts. Teeme 2 nädalase trippi Vietnami ja Kambodza-sse. Kohtume juba Eestis!!!!!

Kitebeachil on viimasel ajal nii tihe liiklus, et oleme soitmiseks valinud riffitaguse laineala.
Paar paeva tagasi otsustasime, et teeme vaikese downwinderi oma rannast Playa Enquentrole.
Laine oli tol paeval kuidagi ebatavaliselt korge ja riffist yle saamine paras ettevotmine, suured lainerullid murdusid jarjest ja sellise jouga, et viskas polved nakku kinni kui reaktsioon natuke hiljaks jai. Kui sellest end hairida lased ja kontrolli kaotad ja juhtub, et lohe vette kukub, siis sellest pesumasinast ei paasta enam midagi yhes tykis. Aga riffi yletasime ja asi oli seda vaart. Mitmemeetrised pehmed, sujuvad lained, lummav vaade kaldale (Kitebeach tundub eemalt nii vaike ja lohed naivad nagu mangu tuulelohed palmide taustal).
Kahekesi avamerel soites on tunne hoopis midagi muud kui kalda lahedal triibutada. Eriti kohedaks vottis nn *augu* yletamine. Meie kooliomaniku sonade kohaselt on *auk* yks tunduvalt sygavam koht, rannast u 1 km kaugusel, kus on tohutult palju kalu ja neid samu kalu kaivad aeg ajalt soomas haid. Kui vesi jalle sinisena hakkas paistma ja eemalt oli naha Playa Enquentro lohesid, saime kohe kergemalt hingata……aga just sel hetkel nagin enda (Marko) laua all, mina ei tea kui sygaval, mingit kala jurakat. Krt teab mis kala see oli, aga igatahes selle volaski nagemine vottis kepsu korralikult varisema, yritasin sajaga sellest kohast eemale saada, ise kogu aeg seljataha vaadates, et ega mingi uim mind ei jalita (toenaoliselt oli tegu mingi ohutu vennaga, aga hirm oli ikka). Aga koik laks onneks ja maabusime moned hetked hiljem juba surfarite rannas, pakkisime kamad kokku, hyppasime motoconchodele ja kimasime koju.

Oleme juba pikalt (al 30 sept) Boracay saarel Filipiinidel surfanud, et hing ihkas midagi erilist  Oli aeg organiseerida üks Seco saare reis. Paljud surfikoolid pakuvad Seco reise ja hinnad on ka seinast seina. Meie plaan oli teha oma seltskonnale (Eesti pundile) ise reis. Tripp Lindaga algas 17 veebruar. Sõitsime liinibussiga Culasi sadamasse, kus ostsime söögi- ja joogikraami tulevaks tripiks. Kapteni härra kutsus meid oma koju, 15min kaugusel Culasi sadamast, saarele Malalison. Seal veetsime ka öö. Saarel pidavat 500 perekonda elama, mida oli küll väga raske uskuda Hmmmm, tunne oli küll saarele jõudes, et “lets get lost”;) Saarel elektrit muidugi polnud ja elamised inimestel  väga lihtsad onnid. Ööbisme Lindaga ühes neist paljudest, mis oli omaette lahe kogemus. Kapteni tytar tegi meile enne pimedat saare ringreisi. Õhtusöögiks grilliti tuna kala ja kõrvale  riisi. Peale sööki võtsime Kapteni ja tema vennaga rummi (tanduay). Jõime rummi ja arutasime maailma asju nagu tavaliselt:) Hmmm öösel muidugi väga magada ei saanud, kuna palav oli ja onni seinad ka väga helikindlad polnud. See selleks, et hommikul päiksetõusuga olin üleval nagu 5 kopikat. Teised reisikaaslased eesotasas Priidu Null-ga alustasid oma sõitu 18 veebruari hommikul kell 6.00 Boracay saarelt. Culasi sadamasse saabusid nad enne lõunat. Meie Lindaga eelnevalt organiseerisime söögi ja joogi jne kraami paati. Enne pikka paadisõitu oli väike kehakinnitus ja reis võis jätkuda. 2,5 tundi lainetes loksumist ja  kaua oodatud Seco saar. Tõesti väga väike saar on Seco keset ookeani. 50×400 m suurune kergelt hobuseraua kujuline saareke, mida ümbritseb eemalt riif, et suured lained saart minema ei viiks.
Kohale jõudes oli tõus kõrge ja saime kohe kaldasse sõita. Tuul puhus kenasti 7 m2 lohele:) Kiirelt kamad kokku ja merele. Hmmmm luks koht ikka surfamiseks. Sõita on siis võimalik saarel onshore ja offshore suunaga. Ehhhe no arvake ära, mis suuna ma valisin???? Offshore ikka ja vesi peegel sile…………….mõnus:) Tuul oli siis esimene päev suhteliselt tugev ja unhooki väga ei raatsinud võtta. Hmmm kiteloope tuli konksus palju ja hangimist jätkus kuni pimedani. Õhtuks oli mõõn, vesi alla põlve ja sellega sõit sõidetud. Tuul muidugi puhus edasi ja väga ilusti veel. Õhtuks valmistas Kapten meile riisi ja grillkana ja tydrukud hakkisid salati kõrvale. Enne magama minekut väike rumm ja ekskursioon ümber saare:) Ööbisime kõik kenasti lageda taeva all. Tekk oli madratsiks ja lina tekiks nagu Filipiinidel kombeks:) Hommikul tõusime päiksega, pudru sisse ja merele. Teine päev siis maasikas tordile, et tuul kenasti rahulikum, mis lubas vabamalt ennast õhus tunda. Hommikul sõitsid esimesena tüdrukud, kes teevad suuri edusamme surfamises (Linda, Kätlin, Katrin, Annett). Ott poiss kimas merel nagu pöörane ja Kalju sai bodydragi kenasti lukku. Lõunast oli tõus nii kõrge, et ………hmmmm oli minulgi aeg sõitma minna. Null ühines ja Annett asus filmima. 9m2 Obsession sobis mulle ja Priidu valis 10,5 m2. Noooo vaieldamatult parim sõidupäev minul, kuna kõik sujus ideaalselt. Harjuta mida tahad, kuna pole mingeid ohte, ega segavaid faktoreid. Ruigasime Priiduga kuniks jõudu ja tahtmist jagus. Super luks sett siis mõlema poolt. Õhtuks grillkala, riis ja kartul. Joogiks ikka ja jälle tanduay. Ega kaua vastu ei pidanud, kuna väsimus tegi oma töö. Hommikul tegime joogat Katrini ja Kristjani juhendamisel, nagu ka eelneval hommikul. Kolmanda päeva hommikuks olin nii läbi, et merele nagu kuidagi ei kiskunud. Usinad surfarid olid kõik kenasti merel ja mina pildistasin. Hmmm ah jaa Ove aitasin ka eelmine päev 1 triibuni peale 20 min harjutamist:) Enne ära minekut tegime veel lõunasöögi, asjad kokku ja kodu poole teele. Tagasiteel oli tuul vastu ja  loksutas korralikult. Pimedaks olime kodus Boracay saarel õnnelike ja tervetena. Tublimad ja tugevamad tegid veel afterparty white beachil koos sõbra tanduay rummiga:)
Suured tänud Lindale maitsva toidu eest. Priidule ja Annettile hea orgunni eest ja müts maha KÕIGI toredate reisikaaslaste ees: Kalju, Ove, Ott, Kristjan, Stieg, Katrin, Kätlin.
Hmmm ütlen ausalt, et Seco saarele lähen tagasi juba esimesel võimalusel…ehheeeeeee