Hetkel seda teksti kirjutades on enamus tiimist Pärnus mere ääres. Oeh, tahaks ka hullata . Tallinnas tundub puhuvat miinimumi… seega oma 9st katsetama ei viitsi vist minnagi.

Eile panin tööl arvuti lukku umbes 15st. Juts oli Laulasmaa flätika poole ajama pannud. Seadsin sammud samuti sinna. Kohale jõudes kuulsin Besti Marttilt, et tuul olevat korralikult paugutanud oma puhangutega ja nüüdseks langenud. Randa jõudes tundus nagu polekski midagi. Sai siis oma 9ne üles pumbatud, sest suurt lohe enam pole. Samal ajal jõudis Risto kahe koolitatavaga kohale ning pakkus oma 9 ruudust Obsessionit. Lasin siis selle üles ja ikka jälle ei suuda ära imestada, kui mõnusalt juhitav ning võimas see on . Poomi pressure on ka üliväike, sõida kasvõi käed lahti

Peale esimest triipu tegin mõned soojendushüpped. Krässidest sain aru, et vee temp on ikka retsilt külm. Seekord midagi vana ei viitsinudki harjutada. Hakkasin kohe fronti proovima. Peale mõningast katsetamist tuligi esimene täispuhas ja kena front . Juhuu, linnuke kirjas! Ja tuul hakkaski vajuma kuniks täiesti kustus. Pakkisin asjad ja riided seljas laksas tuul uuesti. Kahjuks olid seekord teised plaanid ning pidingi lahkuma, krdi kahju oli :S

Nonii, täna käisime siis teisel ringil. Kohal kapten Vilts, tüürimees Kõrks, tüürimehe parem käsi Linda ja madrus, kelleks olin mina . Start 18:30. Ilm oli super – täiesti flätikas, vesi soe. Hakkasime kordamööda triibutama. Vanad kalad üritasid visata juba HPsid , krässe oli naljakas vaadata . Sain ka siis laua alla. Põhim esimene kord wake’i sõita peale lohesurfiga alustamist. Kunagisest esimesest katsest olid üsna jaburad mälestused. Lauale õigesti ei saanud ja kui sain, siis pigem krässisin, kui sõitsin… kehaasendist ja liibuvatest ujukatest, mis tookord jalas olid ei tahaks rääkidagi . Seekord läks üsna sujuvalt. Liigne turvatunne ja sellest lähtuv lollitamine läks nii mõnigi kord valusalt maksma… korra lõi ikka hinge kinni . Soojendus tehtud, siis sai isegi switchi mindud ja mõnda minihüpet tillukesest lainest proovitud.

Kaarutasime veidi avamerel, kohati üle 80m sügavust… jõudsime juhuslikult Pranglile (oli vist see saar eks? . Aerutasime vaikselt üle kivide isehakanud sadamasse. Kõrks läks kohe maad avastama ja pärismaallasi tapma, kes olid üpris agressiivse iseloomuga ja arvukuselt enamuses. Kuniks taipasime, et meie jõud sääseparvest üle ei käi, hüppasime taas paati ja aerutasime merele.

Viltsiga saime mõned triibud tehtud, kui täiesti ootamatult piirivalve kõrvale triivis. Vilts oma osava jutuga moosis piirivalvetibi ära ning olime hullemast päästetud . Neil oli vist seekord tõesti hea tuju . Jutud aetud ja minekuks valmis. Ainuke häda oli see, et vahepeal olime kulutanud viimsegi tilga kütusest. Nalja kui palju… põhim piirivalve nähes sai aerud välja võetud ning sadama poole triivima hakatud. Need muidugi tulid tagasi ja lugesid sõnu peale, kuid õnneks olid jällegi heatujulised ja viskasid isegi natuke nalja

Kõrks ja Vilts said oma kümme minutit aerutada, kui meie hädasolekut üks juhuslik kalapaat märkas. Tulid siis mehed kohale ja viskasid meid sleppi. Ja nii me kodusadamasse tagasi jõudsimegi. Huvitav ja väga luks õhtupoolik. Aitäh

Eelpool nimetatud tiimiliikmed olid selleks ajaks, kui kohale jõudsin end ribadeks tõmmanud. Rigasin 9se üles ja jätsin kogemata nõrga tuule settingud peale . Muidugimõista oli jälle raske selle mesilasega harjuda. Nõelas mis kole. Juba peale esimest triipu ulpisin abitult nagu algaja (vbl kujutan ette aga nägin isegi Kõrksi irvitamas kahjurõõmust )… randa tagasi ning uued settingud peale. Sõit paranes tunduvalt, kuid ebakindlus ei kadunud. Vaja ikka kiirema lohega rohkem harjutada .

Poolteist tundi hiljem olid lohemehed oma kraami kokku pakkinud. Tuul oli veidi nõrgemaks jäänud ja otsustasin 12se üles seada. Samal ajal lõpetasid Otsa ja Kesa oma programmi ning saimegi kolmekesi veepeal möllata. Puhanguid ikka laksas korralikult ja 12ne käis kohati üle. Võtsin kohe härjal sarvist ja hakkasin fronti proovima. Kõik lõppesid heal juhul selg ees maandumisega. Hiljem maha tulles sain Otsalt mõned head näpunäited ja arvan, et järgmine kord suudan fronti ära hüpata . Harjutasin siis tavapärast backi gräbiga. Seekord oli tunnetus hea ja suutsin mõned ilusad kõrgemad hüpped teha. Sekka ka mõni ülekeeratud back . Huvitav küll, aga tõdesin ka seekord, et suudan backi paremini maanduda (üle poole katsetest), kui tavalist hangi. Maha tulime, kui päike horisonti vajus. Kell näitas 22:30

Kirjutan seekord siis eraldi posti, sest emotsioone on peale tänast omajagu . Suht ootamatult sai end Kakumäe poole veetud. Enamus tiimist oli juba kohal. Kui lohe sõiduvalmis sain, hakkas tuult kergitama. Kuna eilne tüng ja Lohusalu ekstreemsed tingimused nädalavahetusel väga hüppeid harjutada ei lubanud, oli tahtmine suur ja asusin koheselt asja kallale. Mõned hüpped tehtud otsustasin 360 keerata. Kantisin korralikult ja tuli minu jaoks üpris kosmos . Unustasin aga põhilise – esimest kätt peale tõmmata . Ja ega tegelikult aru saanudki, mida lohe seljataga tegi. Väga võimalik, et tõmbas loopi… igatahes lendasin täie p**aga selg ees vette. Hing kinni. Toibusin mitu minutit . Aga ega see siis rahu ei andnud. Järgmised üritused kõvasti madalamalt ja hoidsin esimest kätt peal. Mitu krässi ja mitu õnnestunud maandumist. Ühe kõrgemaga keerasin kogemata 720 ja maandusin lauale… siiski, lohe ei saanud päris õigesse suunda.

Paari sõnaga – minu jaoks oli see väga lux surfipäev. Tahaks veel

… jahh, nii äkitselt ta meili tuligi . Neljajalgne sõber, Jack Russel terjer, nimega Rusty. Täna mööbeldas väljas mis kole… paras sport temaga sammu pidada . Eks ta vajab veel veidi uue perega kohanemist, kuid varsti võite Rustyt ka rannas kohata