Saaremaa

Hommikul kell 5 oli äratus. Sõin väikse hommikueine. Kell 7 midagi jõudsin Virtsu. Puhus 4-7 ms. Rigasin tuulepargis 12m2 lohe üles võtsin toidumoona kaasa ja natuke peale kaheksat sain jalad märjaks. Plaan oli siis sõita Virtsust Mändjala “Surfikülla” ja tagasi.

Tuule suund ja ennustus olid selleks retkeks ideaalsed. Suurest väinast sain veerand tunniga üle. Kuskil tunni pärast jõudsin Saaremaale.

Saaremaa poolsaared kumasid kaugel horisondil. Hakkasin neid ükshaaval vallutama. Merel oli nägemisulatus kuskil 20 km. Seega pidin viis korda horisondile jõudma, enne kui Mändjalga saabusin.

Teel nägin palju linde. Püüdsin neid võimalikult vähe häirida. Kindlasti kõige huvitavamad linnud olid kormoranid. Kui enamus linde põgenevad lennates, luiged veepinnal joostes, siis kormoranid hoopis sukelduvad. Nad on hiilgavad ujujad ja jahivad vee all ujudes kalu. Hiinas kasutavad kalamehed seda ära. Nad seovad välja õpetatud kormorani kaela ümber nööri, et lind ei saaks püütud kalu alla neelata. Kalad jäävad linnu kaelaloti sisse, kust kalamehed need ära võtavad.

Ehmatasin ära rannas peesitanud veisekarja, kes suurt monstrumit lähenemas nähes metsikult põgenema asusid. Kuna minu teekonna suund ühtis nende põgemistee suunaga, siis võis neile tunduda, et neid taga aetakse.

Tee peale jäi ka päris mitu majakat. Kahjuks ma pilte ei teinud, kuid leidsin neist ilusaima netis üles.

Kuna teekond on päris suures osas ühes suunas, siis matka planeerides oli mure, et tagumine jalg väsib ära. “Twintip” lauaga saab ka niiöelda tagumist jalga puhata ja “switchis” sõita, kuid nii pikal retkel on see ebapraktiline. Olen sel suvel palju “Course Racing” trenni teinud ja sellest oli kindlasti abi. Kuid nii pika otsa kogemust mul polnud. Helistasin oma jalgratturist sõbrale Ennule, kes andis nõu, et tuleb “magneesiumi ampulle” kasutada. Need pidavat lihaskrampe ära hoidma. Võtsin ennetavalt ühe eelmisel õhtul ja teise reisi keskel. Päeva lubatud maksimum annus on üks ampull. Igaljuhul tundus, et magneesiumist oli abi – krampe ei tekkinud.

Mändjalas puhus tuul kuskil 8-10 ms. Minu 12 lohe käis kõvasti üle. Teepeal oli kohti, kus väiksema lohega ei oleks saanud sõita. Tegin Mändjalas väikse eine ja peagi pöördusin tagasiteele. Kahjuks tagasitee oli kolmkümmend kilomeetrit otse ülestuult, mis osutus liiga raskeks mu “freestyle twintip” laua jaoks. “Race” lauaga oleks selle hõlpsasti ära sõitnud. Enne Roomassaare sadamat oli selline tuuleauk, et tundus et ei saagi sellest sadamast kunagi mööda. Lisaks lülitas peale sadamat GPS end välja. Sel hetkel oli mul 180 km sõidetud. Olles mitu tundi ülestuult sõitnud, tegin arvutuse, et ei jõua enne päikeseloojangut tagasi mandrile. Olin ülestuult sõites sõitnud maha peaaegu sama distantsi, mis mandrilt Mändjalga tulles ja kaotanud kõvasti aega. Kuna pimeda kätte ei tahtnud jääda ja teatavasti päikeseloojangul tavaliselt tuul kukub ära, siis otsustasin katkestada. Sõitsin transpordi saabumiseni veel mitu tundi flatil kiirust. Ekstrapoleerisin eelneva päeva aja ja läbisõidu põhjal, et kokku sõitsin kuskil 240-250km.

Kuigi mandrile jäi omal jõul tagasi jõudmata, sain kokku suurema distantsi, kui olin planeerinud. Sõitsin rahuliku tempoga, säästsin energiat, ei kiirustanud, kordagi ei kukkunud, püüdsin ranna ligi hoida. Osad kaasavõetud asjad olid üleliigsed või valesti paigutatud. Toit ja jook peab olema käeligi, muidu sellest kasu pole. Veendusin, et allatuult on raskem ja aegavõtvam sõita, kui külgtuules. Õppisin sõites tagumist jalga puhkama. Päevaga võib rahule jääda. Reis oli tore, Saaremaa on ilus!

Teekond Virtsust Mändjalga:
http://g.co/maps/mqye
http://g.co/maps/kx8m

Tagasitee algus:
http://g.co/maps/5kwk

RRD Freestyle II Etapp, Salmistus

“Oh loosiõnn loosiõnn, millal Sina tuled, mul on valmis juba trikid ja lohed…” ehk nagu tavaks saanud siis loosi tahtel olin esimeses heat’is taas koos Ristoga.  Ristol muidugi naeratus kõrvuni, sest see juhtus juba neljandal freestyle võistlusel järjest. Samasse heat’i lisati hiljem veel kolmandaks võistlejaks Besti tiimi sõitja – Rain. Tuult väga polnudki, tegin plaanitud trikid ära ja saime Ristoga mõlemad edasi. Hüppasin leashi nööri katki, leash läks pool meetrit pikemaks.
Järgmises heatis siis taas Ristoga koos :D No miks ka mitte :D Tuul oli vahepeal tõusnud veidi ja olud olid keerulisemad. Peale üht hüpet läks pikenenud leash kuidagi laua alla ja jalgade ümber.  Tulemuseks mitme minutine hulpimine. Lisaks käitus tõusnud tuules lohe imelikult. Unhooki ajal pakkis lohe end kokku, liikus imelikult ja kaotas jõu. Pöörded olid ühele poolele aeglasemad kui teisele. Mõtlesin, et liinide otstes on nöörid sassis, sest enne heati ajas keegi mu lohe liinid sassi ja pidin liinid lahti võtma. Igaljuhul kogu heat ebaõnnestus. Sama ka Ristol, sest ta tegi vaid handlepassi ära. Aga sellega sai ta edasi ja ma langesin double elimination kaotajate vooru.  Sealt on veel võimalus võitjaks tõusta. Hiljem kodus selgus ka põhjus – parem juhtliin oli 2.5cm pikem kui vasak ja lisaks veoliinidel oli sentimeetrine pikkuse erinevus.
Kolmandas heatis olin koos Raivo ja Olliga. Kuna oma lohe ei toiminud, siis laenasin Marttilt 9se Ozone C lohe. Veidi harjumatu oli, kuid tegin portsu trikke ära ja maandusin kõik puhtalt. Trikkidele oli kõrgust raske saada, sest lohe käitus teistmoodi. Parimad trikid olid siis paremal halsil s-bend to blind, vasakul halsil s-bend downloop, kõrge backroll kiteloop hookis, unhookis kahe frondiga halsivahetus ja paar sekundit peale heati lõppu  ka unhookis kukkumisega f16. Oll tegi frontiga kõrge handlepassi, ilusa f-16ne unhookis. Raivo tegi slimchance’i ja kiteloop hp? aga vist ei maandunud neid ära. Kolmest kohtunikust igaüks eelistas eri sõitjat. Peale diskussiooni kohtunike vahel sai Oll edasi.
Pikale veninud võistlusel sai võidu Risto ees Priidu. Risto oli lõpus füüsiliselt täiesti läbi ja kukkus 99% trikkidest.  Kokkuvõttes tuli mulle  Raivoga sama koht, ehk profiliiga 4-5 koht. Ühtlast tuult ja siledat vett sel vihmasel võistlusel küll polnud. Osavõtt oli kasin, kuigi profiliigas olid kõige kõvemad sõitjad küll kohal. Tiimile tuli 3 teist kohta (profiliigas Risto, naistes Kerli, harrastajates Ranno) ja profiliiga kolmas koht Ollile. Väga tublid! Võistlus läks eesti meistrivõistluste arvestusse. Tänud Margusele korraldamise ja ilusate auhindade

“Oh loosiõnn loosiõnn, millal Sina tuled, mul on valmis juba trikid ja lohed…” ehk nagu tavaks saanud siis loosi tahtel olin esimeses heat’is taas koos Ristoga.  Ristol muidugi naeratus kõrvuni, sest see juhtus juba neljandal freestyle võistlusel järjest. Samasse heat’i lisati hiljem veel kolmandaks võistlejaks Besti tiimi sõitja – Rain. Tuult väga polnudki, tegin plaanitud trikid ära ja saime Ristoga mõlemad edasi. Hüppasin leashi nööri katki, leash läks pool meetrit pikemaks.

Järgmises heatis siis taas Ristoga koos :D No miks ka mitte :D Tuul oli vahepeal tõusnud veidi ja olud olid keerulisemad. Peale üht hüpet läks pikenenud leash kuidagi laua alla ja jalgade ümber.  Tulemuseks mitme minutine hulpimine. Lisaks käitus tõusnud tuules lohe imelikult. Unhooki ajal pakkis lohe end kokku, liikus imelikult ja kaotas jõu. Pöörded olid ühele poolele aeglasemad kui teisele. Mõtlesin, et liinide otstes on nöörid sassis, sest enne heati ajas keegi mu lohe liinid sassi ja pidin liinid lahti võtma. Igaljuhul kogu heat ebaõnnestus. Sama ka Ristol, sest ta tegi vaid handlepassi ära. Aga sellega sai ta edasi ja ma langesin double elimination kaotajate vooru.  Sealt on veel võimalus võitjaks tõusta. Hiljem kodus selgus ka põhjus – parem juhtliin oli 2.5cm pikem kui vasak ja lisaks veoliinidel oli sentimeetrine pikkuse erinevus.

Kolmandas heatis olin koos Raivo ja Olliga. Kuna oma lohe ei toiminud, siis laenasin Marttilt 9se Ozone C lohe. Veidi harjumatu oli, kuid tegin portsu trikke ära ja maandusin kõik puhtalt. Trikkidele oli kõrgust raske saada, sest lohe käitus teistmoodi. Parimad trikid olid siis paremal halsil s-bend to blind, vasakul halsil s-bend downloop, kõrge backroll kiteloop hookis, unhookis kahe frondiga halsivahetus ja paar sekundit peale heati lõppu  ka unhookis kukkumisega f16. Oll tegi frontiga kõrge handlepassi, ilusa f-16ne unhookis. Raivo tegi slimchance’i ja kiteloop hp? aga vist ei maandunud neid ära. Kolmest kohtunikust igaüks eelistas eri sõitjat. Peale diskussiooni kohtunike vahel sai Oll edasi.

Pikale veninud võistlusel sai võidu Risto ees Priidu. Risto oli lõpus füüsiliselt täiesti läbi ja kukkus 99% trikkidest.  Kokkuvõttes tuli mulle  Raivoga sama koht, ehk profiliiga 4-5 koht. Ühtlast tuult ja siledat vett sel vihmasel võistlusel küll polnud. Osavõtt oli kasin, kuigi profiliigas olid kõige kõvemad sõitjad küll kohal. Tiimile tuli 3 teist kohta (profiliigas Risto, naistes Kerli, harrastajates Ranno) ja profiliiga kolmas koht Ollile. Väga tublid! Võistlus läks eesti meistrivõistluste arvestusse. Tänud Margusele korraldamise ja ilusate auhindade eest.

eest.

Oh loosiõnn loosiõnn, millal Sina tuled, mul on valmis juba trikid ja lohed…” ehk nagu tavaks saanud siis loosi tahtel olin esimeses heat’is taas koos Ristoga. Ristol muidugi naeratus kõrvuni, sest see juhtus juba neljandal freestyle võistlusel järjest. Samasse heat’i lisati hiljem veel kolmandaks võistlejaks Besti tiimi sõitja – Rain. Tuult väga polnudki, tegin plaanitud trikid ära ja saime Ristoga mõlemad edasi. Hüppasin leashi nööri katki, leash läks pool meetrit pikemaks.

Järgmises heatis siis taas Ristoga koos! No miks ka mitte :) Tuul oli vahepeal tõusnud veidi ja olud olid keerulisemad. Peale üht hüpet läks pikenenud leash laua alla ja jalgade ümber.  Tulemuseks mitme minutine hulpimine. Lisaks käitus tõusnud tuules lohe veidralt. Unhooki ajal pakkis lohe end kokku, liikus imelikult ja kaotas jõu. Pöörded olid ühele poolele aeglasemad kui teisele. Mõtlesin, et liinide otstes on nöörid sassis, sest enne heati ajas keegi mu lohe liinid sassi ja pidin liinid lahti võtma. Hiljem kodus selgus ka põhjus – parem juhtliin oli 2.5cm pikem kui vasak ja lisaks veoliinidel oli sentimeetrine pikkuse erinevus. Igaljuhul kogu heat ebaõnnestus. Sama ka Ristol, sest ta tegi vaid handlepassi ära. Aga sellega sai ta edasi ja ma langesin double elimination kaotajate vooru. Sealt on veel võimalus võitjaks tõusta.

Kolmandas heatis olin koos Raivo ja Olliga. Kuna oma lohe ei toiminud, siis laenasin Marttilt 9se Ozone C lohe. Veidi harjumatu oli, kuid tegin portsu trikke ära ja maandusin kõik puhtalt. Trikkidele oli kõrgust raske saada, sest lohe käitus teistmoodi. Parimad trikid olid siis paremal halsil s-bend to blind, vasakul halsil s-bend downloop, kõrge backroll kiteloop hookis, unhookis kahe frondiga halsivahetus ja paar sekundit peale heati lõppu unhookis kukkumisega f16. Oll tegi frontiga kõrge handlepassi, ilusa f-16ne unhookis. Raivo tegi slimchance’i ja kiteloop hp? aga vist ei maandunud neid ära. Kolmest kohtunikust igaüks eelistas eri sõitjat. Peale diskussiooni kohtunike vahel sai Oll edasi.

Pikale veninud võistlusel sai võidu Risto ees Priidu. Risto oli lõpus füüsiliselt täiesti läbi ja kukkus 99% trikkidest. Kokkuvõttes tuli minule Raivoga sama koht, ehk profiliiga 4-5 koht. Ühtlast tuult ja siledat vett sel vihmasel võistlusel küll polnud. Osavõtt oli kasin, kuigi profiliigas olid kõige kõvemad sõitjad küll kohal. Peab tõdema, et tase on võrreldes eelmise aastaga kõvasti tõusnud. Tiimile tuli 3 teist kohta (profiliigas Risto, naistes Kerli, B-liigas Ranno) ja profiliiga kolmas koht Ollile. Väga tublid! Võistlus läks eesti meistrivõistluste arvestusse. Tänud Margusele korraldamise ja ilusate auhindade eest.

AKC 2009

Kuna teiste võistluskirjutisi oli väga huvitav lugeda, siis panen kirja ka omad võistluselamused. Kõik trikid pole enam meeles, kuid üritan siiski.

Freestyle A-liiga võistlus – Esimene heat:

Loosi tahtel läksin taas kord kokku Ristoga (2008 Eesti meister)! Eelmisel võistlusel juhtus see kaks korda. Tundub, et ennem võistlustest ma edasi ei pääse, kui Ristole ära panen. Muidugi tuult oli liiga vähe võistluse korraldamiseks. Puhangute ajal puhus vaevaga 6 m/s. Muidu 4-6 m/s. Võistluse alguses olin kõvasti ülestuult roninud ja sain allatuult tehtud railey ja railey to blindi with surfacepass. Peale seda jäi leash kinni trapetsi taga asuva padja ümber??? Lohe vette ja leash vabaks. Kiiresti ülestuult jooks. Keha oli nii adrenaliini täis, et täis väsimus oli kohe peal. Nüüd tegin hookis kiteloop s-bendi transitioniga (vb tuli front). Taas kaldas – ülestuult jooks. Väike hüpe grabiga. Hoogis switch to blind, blindist front. Ülestuult jooks. Signaal. Tuli tunnistada Risto paremust.

Freestyle A-liiga võistlus – Teine heat:

Nüüd läksin kokku Reimoga. Sel korral võtsin 12se race lohe, sest freestyle lohe ei kandnud ja viis peale igat trikki tuule puudusel kaldasse ära. Läksin sel korral veel kaugemale ülestuult.  Heat lükkus edasi, sest sõita ei olnud hetkel võimalik. Varsti tuli sõitmiseks vajalik tuul tagasi. Tehtud trikke enam ei mäletagi, sest taas juhtus õnnetus: trapets lagunes tükkideks. Lohe alla. Õnneks andis Siim kaldalt mulle oma trapetsi. Tänud! Lohe üles. Jälle kõva ülestuult jooks. F-16 hookis. Heat hakkas juba otsa lõppema. Trikke oli kirjas 5-6. Panin veel otse kalda juures hookis backi maandumisega blindi. Laud läks madalas vees uimedega liiva sisse ja järgnes crash. Lohe muidugi kohtunike nina alla matsuga maha :D Halb strateegia :D Reimo pani kõvad unhooked trikid kirja, millele vastu ei saanud. Taas kaotus. Selleks korraks kõik.

Võistluse korralduses oli lippude ja suure tabloo heati numbri süsteem väga hea. Kahjuks küll tuult oli liiga vähe. Ise lootsin 10-15 m/s tuult, et unhooked ja hooked trikkide tasakaal oleks paigas ja saaks hooked asju kiteloopide ja blindiga kombineerida ja trikkidele efektset kõrgust lisada. Kohtunikud hindasid ebaõnnestunud unhooked trikke kõrgemalt, kui õnnestunud hook trikke. Eks järgmisel võistlusel tuleb teha ainult unhooked trikke. Kui HP poomi saad kätte, siis läheb trikk kirja, isegi kui sellele järgneb kukkumine.  Risto oli teine (juhtis võitnud Raini märgatavalt esimeses finaalis, mis kahjuks katkestati) ja Raivo kolmas! Väga kõva.

Race:

Teine päev. Eilsest vigastatud õlg annab tunda. Tuult oli umbes 14-18 m/s. Merel oli kaks poid. Üks ületuult ja teine allatuult. Pidi ümber nende 2 ringi tegema. Olin 9se freestyle lohega. Mu ainus Race lohe on 12ne, mis oleks ilmselgelt üle käinud. Poisid kaldalt näha polnud. Võistlus algas. Umbkaudsed suunad olid teada. Läksime Reimo ja Raimoga esimest poid otsima. Teised võistlejad võtsid ära vale ujujate tsooni poi, mis oli küll teist värvi, kui teised. Tohoh? Poi pidi ju merel olema! Osad sõitsid kaks ringi ära ja juubeldasid juba rannas, et on võitnud, kui meie veel otsisime merel esimest poid. Ei leidnudki seda üles. Tagasi randa ja tunni pärast uus võistlus.

Nüüd võtsin 7se lohe, sest 9se mahakantimine võttis liialt jäksu ära. Sel korral oli üks poi koos jetiga merel, mille ümber oli vaja kaks ringi teha. Sõita oli tarvis otse ülestuult. Start õnnestus. Esimesel ringil olin umbes 3-5 kohal Nikolai, Reimo ja Henriga koos. Nikolaist ja Henrist sain allatuult sõites mööda. Reimo oli kogu aeg veidi ees. Teisel ringil väsisin veidi ära. Viimases pois andsin korra teed ja kaotasin 5-10 sekundit. Nikolai ja Reimo sõitsid eest ära. Henrist sain vist allatuult sõites mööda? Finishis selja taga otseselt keegi mind ei ohustanud. Sel korral tuli 5s koht. Heikki spets race laua ja Rain väikse delta lohega olid teistelt eest ära sõitnud. Reimo kolmas – tubli! Väga väsitav võistlus oli.

Kiteloop võistlus:

Teadsin juba ette, et see on minu võistlus. Eelmisest aastast on mul kõva kiteloop kogemus olemas. Sel aastal ma pole meelega seda harjutanud, sest see lõhub selga. Seda parem – saab teisi rabada ja üllatusega võibolla rohkem punkte teenida. Ühe korra nädal ennem võistlust proovisin, kas veel oskan seda. Tunnetus oli olemas ja trikk käpas. Osalejaid oli kümmekond. Osad võistlejad, kes olid end algselt kirja pannud, hüppasid kõva tuule tõttu alt ära? Tuult oli hommikul puhanguti 20 m/s. Võistluse ajal küll kahjuks veidi langes vb 12-14 m/s. Kõik võistlejad peale Raini ja minu tegid tavalisi kiteloope. Küll aga väga kõrgeid!! Ristol õnnestus üks loop ikka tõsiselt kõrgelt teha. Tarmo pani stabiilselt kõrgeid loope. Ehk siis kõrge hüpe ja kiteloop. Või siis stiili järgi tundus, et Gunnar tegi ka osa kiteloope unhookis? Rainiga tegime backrolliga kiteloopi. Ma ei hakanud tavalist kiteloopi tegema, sest sellega oleksin teistele tõenäoselt alla jäänud. Peale esimest hüpet tuli kohe positiivne tagasiside ja võis arvata, et ongi võidetud. Reimo hüüdis, et annab oma hääle minule (võistlejad ise olid kohtunikud.) Risto ütles midagi, et “täiesti hull oled” vms. Maandumine läks küll esimesel korral metsa, kukutasin vist isegi lohe vette, sest jätsin ta seljataha, et mitte kaldale lennata. Aga hüpe oli kõrge ja kiteloop rets. Ise kahjuks ei näinud seda pealt. Teisel korral proovisin veidi tagasihoidlikumalt hüpata, et saaks ilusti ära maandutud. Allatuult hoog tuli ikka nii suur, et tagumik läks korraks vette. Sõitsin küll edasi, kuid polnud perfect maandumine. Kolmas kord hakkasin hüppama ja tundsin, et trapets annab järgi ja katkestasin hüppe. Sekundi pärast laguneski trapets koost ära ja selleks korraks siis kõik. Läksin kaldale ära ja hindasin sealt teiste hüppeid. Eriti tubli oli Marianna, kes ainsana tüdrukutest osales kiteloop võistlusel. Ta tegi ühe loopi, milles kite käis temast kõrguse mõttes altpoolt läbi. Kahjuks küll kukkus, kuid sellega teenis minu hääle. Nüüd on meil kiteloop võistluse kogemus olemas ja teada, mis trikkidega seal võitma saab minna – tavalise kiteloopiga seda ei tee. Rain tegi ühel korral delayd back kiteloopi, millele järgnes valus crash. Tuult oli veidi vähe või hüpe madal? Ma arvan, et selle trikiga oleks ta ka võitnud, kui ta oleks seda alguses kohe teinud. Eks järgmisel kiteloop võistlusel näeb. Mulle tuli siis esimene koht. Kahjuks teist ja kolmandat kohta välja ei antud! Oleks pidanud, sest see on ju kõige retsim võistlusala. Pealtvaatajatele ka kõige huvitavam.

Freestyle B-liiga võistlus:

Silma jäi Harli, kes tegi Eesti ilusaima S-bendi. Väga kõva. Meie tiimist olid veel Ranno ja Asko. Kus teised olid!!! Pidi tõdema, et B-liiga tase on tõusnud ja järgmisel aastal on seal samapalju osalejaid kui A-liigas.

Diplomid olid originaalsed ja ilusad. Auhinnad olid veidi kesised,  vabastiili meeste võitjale trapets, naiste võitjale tita kalipso, b-liiga võitjale padid, race võitjale strapid. Otsa võistluste auhindadega võrrelda ei anna. Milleks sellel võistlusel need sponsorid siis üldse olid? Praegu on muidugi rasked ajad ka. Tänud korraldajatele lohesurfi hooaja teise võistluse eest.

Panekirja oma võistluselamused. Kõik trikid pole enam meeles, kuid üritan siiski.
Freestyle võistlus – Esimene heat:
Loosi tahtel läksin taas kord kokku Ristoga (2008 Eesti meister)! Eelmisel võistlusel juhtus see kaks korda. Tundub, et ennem võistlustest ma edasi ei pääse, kui Ristole ära panen. Muidugi tuult oli liiga vähe võistluse korraldamiseks. Puhangute ajal puhus vaevaga 6 m/s. Muidu 4-6 m/s. Võistluse alguses olin kõvasti ülestuult roninud ja sain allatuult tehtud railey ja railey to blindi with surfacepass. Peale seda jäi leash kinni trapetsi taga asuva padja ümber??? Lohe vette ja leash vabaks. Kiiresti ülestuult jooks. Keha oli nii adrenaliini täis, et täis väsimus oli kohe peal. Nüüd tegin hookis kiteloop s-bendi transitioniga (vb tuli front). Taas kaldas – ülestuult jooks. Väike hüpe grabiga. Hoogis switch to blind, blindist front. Ülestuult jooks. Signaal. Tuli tunnistada Risto paremust.
Freestyle võistlus – Teine heat:
Nüüd läksin kokku Reimoga. Sel korral võtsin 12se race lohe, sest freestyle lohega ei kandnud ja viis peale igat trikki tuule puudusel kaldasse ära. Läksin ka 2x kaugemale ülestuult.
Heat lükkus edasi, sest sõita ei olnud hetkel võimalik. Varsti sai sõitmiseks miinimumtuul taas tagasi. Trikke enam ei mäletagi, sest taas juhtus õnnetus: trapets lagunes tükkideks. Lohe alla. Õnneks andis Siim kaldalt mulle oma trapetsi. Tänud! Lohe üles. Jälle kõva ülestuult jooks. F-16 hookis. Heat hakkas juba otsa lõppema. Trikke oli kirjas 5-6. Panin veel otse kalda juures hookis backi maandumisega blindi. Laud läks madalas vees uimedega liiva sisse ja järgnes crash. Lohe muidugi kohtunike nina alla matsuga maha :D Halb strateegia :D Reimo pani kõvad unhooked trikid kirja, millele vastu ei saanud. Taas kaotus. Selleks korraks kõik.
Võistluse korralduses oli lippude ja suure tabloo heati number süsteem väga hea. Kahjuks küll tuult oli liiga vähe. Ise lootsin 10-15 m/s tuult, et unhooked ja hooked trikkide tasakaal oleks paigas ja saaks hooked asju kiteloopide ja blindiga kombineerida ja trikkidele effektiivset kõrgust lisada. Kohtunikud hindasid ebaõnnestunud unhooked trikke kõrgemalt, kui õnnestunud hook trikke. Eks järgmisel võistlusel tuleb teha ainult unhooked trikke. Kui HP poomi saad kätte, siis läheb trikk kirja, isegi kui sellele järgneb kukkumine.
Risto teine (juhtis võitnud Raini märgatavalt esimeses finaalis, mis kahjuks katkestati) ja Raivo kolmas! Väga kõva.
Race:
Merel oli kaks poid. Üks ületuult ja teine allatuult. Pidi ümber nende 2 ringi tegema. Võistlus algas. Tuult oli umbes 14-18 m/s. Ma olin 9sega freestyle lohega. Mu ainus Race lohe on 12ne, mis oleks ilmselgelt üle käinud. Poisid kaldalt näha polnud. Umbkaudsed suunad olid teada. Läksime Reimo ja Raimoga esimest poid otsima. Teised võistlejad võtsid ära vale ujujate tsooni poi, mis oli küll teist värvi kui teised. Tohoh? Poi pidi ju merel olema. Osad sõitsid kaks ringi ära ja juubeldasid juba rannas, et on võitnud, kui meie veel otsisime merel esimest poid. Ei leidnudki seda üles. Tagasi randa ja tunni pärast uus võistlus.
Nüüd võtsin 7se lohe, sest 9se mahakantimine võttis liialt jäksu ära. Sel korral oli üks poi koos jetiga merel, mille ümber oli vaja kaks ringi teha. Sõita oli tarvis otse ülestuult. Start õnnestus. Esimesel ringil olin umbes 3-5 kohal Nikolai, Reimo ja Henriga koos. Nikolaist ja Henrist sain allatuult sõites mööda. Reimo oli kogu aeg veidi ees. Teisel ringil väsisin veidi ära. Viimases pois andsin korra teed ja kaotasin 5-10 sekundit. Nikolai ja Reimo sõitsid selle ajaga eest ära.
Henrist sain vist allatuult sõites mööda? Finishis selja taga otseselt keegi mind ei ohustanud. Sel korral tuli 5s koht. Heikki spets race laua ja Rain väikse delta lohega olid teistelst eest ära sõitnud. Reimo kolmas – tubli! Väga väsitav võistlus oli.
Kiteloop võistlus:
Teadsin juba ette, et see on minu võistlus. Eelmisest aastast on mul kõva kiteloop kogemus olemas. Sel aastal ma pole meelega seda harjutanud, sest see lõhub selga. Seda parem – saab teisi rabada ja üllatusega võibolla rohkem punkte teenida. Ühe korra nädal ennem võistlust proovisin, kas veel oskan seda. Tunnetus oli olemas ja trikk käpas. Osalejaid oli kümmekond. Osad võistlejad, kes olid end algselt kirja pannud, hüppasid kõva tuule tõttu alt ära? Tuult oli hommikul puhanguti 20 m/s. Võistluse ajal küll kahjuks veidi langes vb 12-14 m/s. Kõik võistlejad peale Raini ja minu tegid tavalisi kiteloope. Küll aga väga kõrgeid!! Ristol õnnestus üks loop ikka tõsiselt kõrgelt teha. Tarmo pani stabiilselt kõrgeid loope. Ehk siis kõrge hüpe ja kiteloop. Või siis stiili järgi tundus, et Gunnar tegi ka osa kiteloope unhookis? Rainiga tegime backrolliga kiteloopi. Ma ei hakanud tavalist kiteloopi tegema, sest sellega oleksin teistele tõenäoselt alla jäänud. Peale esimest hüpet tuli kohe positiivne tagasiside ja võis arvata, et ongi võidetud. Reimo hüüdis, et annab oma hääle minule (võistlejad ise olid kohtunikud.) Risto ütles midagi, et “täiesti hull oled” vms. Maandumine läks küll esimesel korral metsa, kukutasin vist isegi lohe vette, sest jätsin ta seljataha, et mitte kaldale lennata. Aga hüpe oli kõrge ja kiteloop rets. Ise kahjuks ei näinud seda pealt. Teisel korral proovisin veidi tagasihoidlikumalt hüpata, et saaks ilusti ära maandutud. Allatuult hoog tuli ikka nii suur, et tagumik läks korraks vette. Sõitsin küll edasi, kuid polnud perfect maandumine. Kolmas kord hakkasin hüppama ja tundsin, et trapets annab järgi ja katkestasin hüppe. Sekundi pärast laguneski trapets koost ära ja selleks korraks siis kõik. Läksin kaldale ära ja hindasin sealt teiste hüppeid. Eriti tubli oli Marianna, kes ainsana tüdrukutest osales kiteloop võistlusel. Ta tegi ühe loopi, milles kite käis temast allpoolt läbi. Kahjuks küll kukkus, kuid sellega teenis minu hääle. Nüüd on kiteloop võistluse kogemus olemas.
Ja teada, mis trikkidega seal võitma saab minna – tavalise kiteloopiga seda ei tee. Rain tegi ühel korral delayd back kiteloopi, millele järgnes valus crash. Tuult oli veidi vähe või hüpe madal?
Ma arvan, et selle trikiga oleks ta ka võitnud, kui ta oleks seda alguses kohe teinud. Eks järgmine kiteloop võistlus näeb. Tuli siis esimene koht. Kahjuks teist ja kolmandat kohta välja ei antud! Oleks pidanud, sest see on ju kõige retsim võistlusala.

Cabo Verde surfireis

Saabusin äsja Cape Verdelt ehk Roheneeme saartelt. Huvi sinna minna oli eelkõige heade tuulte tõttu. Eestist otse lende sinna ei toimu. Algul tuli lennata Stockholmi ja sealt edasi Boa Vistale ja sealt edasi Sal-le. Cabo Verde koosneb 10st saarest, osadel on loodus, osadel vaid erodeerunud pinnas. Samas leidub seal siiski midagi, mida tasub otsima minna – päris hea tuul ja ilusa kujuga lained. Tuul puhub seal eriti hästi jaanuar-veebruar, kus iga päev on 10-20 ms. Õhk on siiski kodumaaga võrreldes hõre ja meie mõttes on sama tuule tugevus kuskil 7-15ms. Märtsis ja aprillis aga tuul langeb ja nõnda puhus meile enamus päevi 6-8ms. Kasutatavaks loheks kujunes välja 12m2. Väiksemat lohet polnud tegelikult mõtet kaasa võttagi. Tuul oli olemas igal päeval, mõnel veidi vähem, mõnel rohkem. Lisaks tuulele paistis enamus päevi päike, mille vastu oli isegi 40se faktoriga päikesekreemidest vähe abi. Ära põlesime me kõik. Sal-l on kolm põhilist surfikohta -

Ponta Preta, Sal, Cape VerdeKite beach (e. “Shark beach”), kus on palju väikseid ja keskmisi laineid ning väidetavalt haid, kellele meeldib hapnikurikas vesi (hai saab hapnikku vaid vees edasi ujudes ja lainetes tekib hapnikurikas vesi, paraku ühtki haid ei näinud);

Ponta Preta, väga hea lainega koht, peaaegu ideaalsete torude ja offshore tuulega, mis on risti sissetuleva lainega (sõitjale ohutum – lohe tõmbab peale lainetorus kukkumist lainest välja ja ei jää lainega kaasa uperkuuditama). Siin toimus ka äsja purjelaua mm wave etapp. Arvatakse maailma top 3 wave spottide hulka;

Santa Maria rand, mis on otse hotellide ees, küll sideshore tuulega, kuid ilusate tüdrukutega :)

Elamist on Sal-l kerge leida, ainult hinnad on soolased, nagu nimigi rõhutab. Odavaim hotell on ~45 eur kahene tuba ja 4-5 tärni hotellis koos hommikusöögiga oli nädalaks võttes ja pikalt tingides 65 eur. Lisaks lisandub nendele hindadele käibemaks, mis oli vist 6%. Toidu hinnad poes ja restoranides olid eesti hindadest pea poole suuremad ja vajalikke kaupu polnud üldse olemas. 1.5l vesi maksis hotellis -3eur, restos 2eur, poes 1eur. Keskmine praad 8 eur. Takso randa-tagasi 15 eur. Suuri poode ei ole. Väga palju oli väikseid nurgapealseid poode, kuid hinnad olid kõikjal kallid (ka kohalikele).  Kohalikud on tumedanahalised kreoolid, kes elasid kunagi Portugali alluvuses, kuni said oma iseseisvuse. Teine osa rahvastikust on mustanahalised immigrandid, kes on enamuses pärit Gambiast, Senegalist ja Guinea-Bissaust. Suur osa mustanahalistest on illegaalid. Kui kreoolid olid sõbralikud ja omakasuvõtmatud, siis mustanahalised olid vastupidi väga tüütud. Iga päev sai kuulda 10-15 korda täpselt sama monoloogi – “Where you from, whats your name, nice couple, come to my shop, just look, no stress jne”. “No stress” on Capo Verde “Welcome to Estonia”. Parim lahendus oli lihtsalt ignoreerida neid tüütusi ja kui see ei õnnestunud siis luisata, et oled Gambiast.

Santa Maria Wreck, Boa Vista, Cape VerdeOlles veetnud nädalakese Sal-l vedasid Tarmo ja Gvido meid Boa Vistale! Lennukist ei tundunud see saar midagi erilist, kuid hiljem hakkas lausa meeldima. Erinevalt Sal-st on seal veidi rohkem loodust, rahu ja ilusamad rannad. Sinna ja tagasisõiduks leidsime 400eur-ga päris korraliku jahi. Kuna ma ei talu hästi jahisõitu, siis oli see mulle raske elamus. Kokku 4 päeva jahireisi ja selle järgset loksumist (lained olid merel 2-3meetrised). Boa Vistal veetsime kaks ööd ja seejärel sõitsime tagasi Sal-le. Tagasiteel oli uskumatu elamus – nägime ligidalt humpback whale’e. Algul kaugel horisondil, hiljem aga tulid vaalad meist ~10 meetri kaugusele end näitama. Nad on ikka väga suured ja ahhetama panev elamus on neid näha veest välja sööstmas ja seljale maandumas.  Igaüks nendest kaalus 20-30 tonni (meie suur jaht kaalus poole vähem). Õnneks me kokku ei põrganud ja nõnda peagi jätkus minu põrgulik tagasitee ja peatselt ka tühja kõhuga :)

Boa Vista unustamatuim moment oli Santa Maria laevavraki juures surfamine. See on meeletult ilus koht Väänale sarnaste lainetega ning Lohusalu vrakist 10 korda suurem roostatava luukere-vrakiga. Boa Vista teine surfikoht oli Tortuga beach, kus tekib mägedevahel tuule-tunneli effekt. Seal oli palju kilpkonni ja randa tukkuma jääda ei soovita, kes teab, mis võib juhtuda :)  Lisaks oli veel saare allatuult osas  liivarannad, sile vesi ja paiguti rannas olevate liivakivist koobastega. Teed ja tänavad on täiesti uskumatult läbimõtlemata ja lausa olematud.

Ega siia pole palju mõtet kirjutada, Cape Verde on väärt külastamist, kuid pole kaugeltki odavate killast. Kergemini ligipääsetavad rannad on Sal-l. Boa Vistal tuleks oma auto rentida. Lennuk lendab Rootsist mõlemale saarele ja piletit ostes peab paika panema, millisele minna soovid. Lisaks on kohapeal paar lennufirmat, mis lendavad ka teiste saarte vahel. Sal-l soovitan ööbida Crioula’s, Boa Vistal aga Estoril’is. Läbi saab portugali, itaalia, inglise ja hispaania keeltega.

Rohkem pilte siin.

Vahepeal

 

Detsembris käisin taas paar nädalat Norra kuningriigis snowkitemas, peale ebaõnnestunud Hispaania reisi. Aastavahetus möödus Haugastoli mägede vahel. Ilutulestik on mägede vahel palju erilisem!! Temperatuurid langesid vahel -25 kraadini. Kuid külm on kuiva õhu tõttu talutavam, kui siin. Tuult oli pooltel päevadel. Lumeolud olid head, kuid lumi oli enamus aega vana ja kõva. Uut lund ei tulnudki üle 10-20 cm. Parim oli sulaga päevadel, kui lume kõva koorik oli pehme. Tormistel päevadel, kui teed on lumetormi tõttu suletud, viis Oersted või Bjorn (kiteski maailmameister) meid mootorsaaniga kohalikule järvele mägedes. Peagi saabusid Haugastoli ka bestikad – Aivo, Andres, Lauri ja Tarmo, kelle seltskonnas aeg möödus päris kiirelt.

Paar nädalat sain eestis olla ja siis uus treeninglaager Egiptuses El Gounas. ÖÖsel saabudes oli tõsiselt külm – taksojuht oli talvejope, kinnaste ja mütsiga. Temperatuur kuskil 20 kraadi plussis! Tuulega oli seal muidugi kehvasti. Head tuuled puhuvad seal sügisel. Isegi 8-10ms tuulega oli 12se lohega kogu aeg pingsalt ülestuult vaja kantida, et allatuult ära ei vajuks. Õhk oli lihtsalt nõnda hõre ja tuul puhanguline. Ühel päeval kõrbetuulega lausa 0-20ms puhangud. Tuulevaikse ilmaga sai snorgeldatud ja kanuutatud. Põhiline treening oli poomitrenn rannas. Päeval resideerusin Mangroovy Beachil poolakate Red Sea Zones. Best demonstreeris seal oma edasimüüjatele ja tiimraideritele 2009 lohesid. Uus lohe “Kahoona” on delta shape. Muid suuremaid uudiseid ei olnud. Tänud Marttile, Tarmole ja Liisile majutuse ja seltskonna eest. 

Mis edasi? Keegi Roheneeme saartele (Cape Verde) ei taha tulla? Tuul on seal eriti hea, viimases 5 kuus on vaid kümmekond tuulevaikset päeva olnud!!

Ebaõnn

 

Heee tundub, et meie tiimil on kehv nädal olnud. Pole hullu, mina olen veel terve! Käisin täna Manilaiu juures sõitmas. Kui eile pärnakad sõitsid lohedega Kihnu ja tagasi, siis täna toimus jää minek ja Kihnu-mandri vahel siras silmapiiril vaba vesi. Hommikul veel tulid pärnukad lohedega üle!! Päris kõhe oli autoga jääteel sõita, peale vee nägemist. Lumeolud merel olid kehvad. Tuisanud lumi oli lahtine ja kandus tuulega laidude külje alla. Tuul oli puhangulisem, kui eile, kuid päris hea. Peale tunnikest hullamist, lasin Anõlaiul Reimoga lohed kokku. Õnnetus juhtus ohtlikus kohas. 15m allatuult olid väga kõvad kivid. Õnneks minu lohel läks kolm liini katki ja lohedest läks jõud välja enne kividesse lendamist. Sel korral pääsesime vigastusteta. Peaks äkki veele tagasi minema, siis ei saaks nõnda palju vigastusi? Kiiret paranemist! Nüüd oleks hea tiimi sisene võistlus teha?? :) )

Libiseb, libiseb

Eile käisin Jüri põllul lumelohetamist vaatamas, kuid ohssaaa imet ei kohanudki kedagi teist. Olud olid rasked  – tuul oli auklik, lund oli vähe ja seegi lendas tuulega kaasa. Nähtavus oli halvimal juhul 10m, parimal juhul 40m. Tagasitee Kiili lähistel oli lumest umbes, põldude vahel ei olnud kohati aru saada, kus on tee ja kus on põld. Tee ääres polnud ka Norra mägedes kasutatavaid bambuslatte, millest oleks aru saanud, kus on tee. Õnneks ma ei olnud oma autoga, millel on veel vihmaussi-sõbralikud suvekummid all. Laenatud auto oli aga talveks korda seatud ja kordagi kinni ei jäänud. Tänud laenajale! Jaanuari teisel nädalal on mul plaan minna Haugastoli lohelumelauatama. Mitmed tiimiliikmed on siis küll Hawaiil, kuid Põhjamaa kargesse kliimasse koju-jäetud heidikud on teretulnud koos minuga Norra põlde kündma tulema. Haugastoli lähedal on väga ägedaid kohti snowkitemiseks: vaata pilte siit.

Pakin oma surfivarustuse pikemaks ajaks kokku. Mitte külma tõttu, vaid muudel põhjustel. Pole suvest peale olnud aega tramasid terveks ravida. Ja vanad vigastused annavad külmadel talveõhtutel tunda. Veidi selline tunne, nagu oleks Timo saadetud videost seda uut spordiala proovinud. Soovitage, mis aitab surfist loobuda? Ja jooma ma ei hakka :) ) Haned on ju päris ägedad linnud?? Proovin vahelduseks tööd teha ning teisi spordialasid harrastada. Täna nt käisin Glehni pargis suusatamas. Mõnus värskus tuli sisse. Vaevu suutsin raja ääres seisnud tumedapealise lõunamaa iluduse kauni naeratuse kütkeist välja rabeleda ja koju naise juurde tagasi suusatada. Aga koju ma siiski jõudsin. Kes ei tea, siis kunagi käisime Üllari ja RistoK-ga laskesuusatamise trennis. Siiani on suusatamine hinges ja need vägevad treeninglaagrid Haanjas Kurgjärvel ja Otepää kandis. Kunagi sai ikka kõvasti lolluseid tehtud :) Mitte et praegu neid oluliselt vähem teeks :) )) Meenub, kui sõitsin tavaliste suuskadega hüppetorni nõlvast alla ja kukkusin alla jõudes ~30 cm sügavuse augu lumme ning väänasin jala välja. Või kui suvel rullidega sõites kivi vahele viskas ja mäest alla tulles asfaldil hea matsu maha panin ning hiljem meie treener Karl Lont haavale joodi valas :) Ja muidugi kõik need tüdrukud ja tähised ööd!

Huvitav..

Tere sõbrad! Teen kokkuvõtte huvitavamatest otsingusõnadest, mille kaudu meie tiimi leht on üles leitud. Otsitud on tuhandeid eri sõnu. Kõige levinumad on lohesurfiga seotud sõnad nagu rrd, rrd team, lohesurf, surfilaager, pärnu rand jne. Kuid on ka täiesti suvalisi väljendeid. Head naermist :D

ükski heategu ei jää karistamata
tuult vähemaks
telli söök koju
tallinna vangla pildid
pohlad nõva kandis
pildid saatanast
nudistid pildid
nelikümmend vägimeest
kuidas saab tasulisi kanaleid vaadata
hüpnoteraapiline seanss
haremi tantsutrupp
sõudeergomeeter
kes lööb seitse ühe hoobiga
sõrves uppus auto
jääkuubikute valmistamine
õnnitlused lapse sünni puhul
aktiivsed alkohoolikud
mitu km on pärnust berliini
triibutatud juuksed
tõu lehmad maksavad
teeme ise võrkkiige
tegin veits pätti
hp põrutus kindel arvuti
energia tõhususe sertifikaat
kui keegi riivab sind õlaga
meeste nahktagi m suurus
head pildid armastusest
kuidas lüüa knock outi
tööleping on lõpetatud
vana paadi ehitamine
golfi valged kellad
hollandi asumaa 17. saj
rattaga 20km aja peale

Müüa “RRD Type 9″ – 7 ja 9m2.

Müüa ~10x kasutatud RRD Type 9 – 7m2 (ostetud 2008 kevad). Lohe on mõeldud tuulevahemikuks 8-25 ms. Lohe värv on tumesinine/valge.

Hind 6 500.- ilma poomita või 9 500.- poomiga.

Müüa veidi kasutatud RRD Type 9 – 9m2 (ostetud 2008 suvi). Lohe on mõeldud tuulevahemikuks 6-15 ms. Lohe värv on tumesinine/valge.

Hind 7 000.- ilma poomita või 10 000.- poomiga.

56 686 459

Lohega 92,3 km/h

Püstitatud on uus kiiruse maailmarekord lohega sõidus. Rekord püstitati Luderitz Speed Challenge võistlusel umbes ~40 knotsise tuulega, mis teeb tuule kiiruseks ~72 km/h. Uus rekord on siis 49.9 knotsi, ehk 92.3 km/h. Meeletust kiirusest ka väike video:

Päikseline Pärnu

Olen end nüüd nädal aega sõitmast tagasi hoidnud. See ei ole kerge! Alguses päästis kehvast tujust pidu-pidu-pidu. Lõpupoole aga hakkas asi käest ära minema – muutusin tigedaks ja vahel isegi ütlesin mittetahtlikult kellegile halvasti. Kuna täna hommikul jõusaalis sain esimest korda rippuda, siis otsustasin esimesel võimalusel surfima minna. Kell 12 hakkaski Pärnus tuul puhuma ja lõi taeva pilvedest selgeks. Mõeldud-tehtud. Kohtasin teel ka oma venda, kes oma armsa kaasaga just Soome (koju) tagasi läks. Tervitused! Pärnusse jõudes käisin ruttu Rae kohvikust läbi ja enne kolme juba surfisin Raekülas.

Erinevalt Risto kuuest uuest trikist, õppisin ma vaid kaks uut trikki ära. Kuna õlg veel unhooki ei kannata, siis on need trikid hooked-in. Esimene trikk oli siis tantrum (selg ees inverted front), mis paar korda ka ilusti välja tuli. Mõnel korral muidugi jalad ei lähe nii ülevalt, kui sooviks või keha pole piisavalt sirge. Aga algus seegi, sest olen juba pikka aega seda plaaninud teha aga pole saanud hakkama. Teine trikk on S-bend (railey koos kiire frondiga). Kavatsetud S-bend to blind tuli ka korra välja aga paremal halsil ei oska ma paraku blindi (mitte silmad kinni, vaid selg ees) sõita ja kohe järgnes ka kukkumine. Hiljem harjutasin paremal halsil blindi ja vasakul halsil S-bendi. S-bend oli vastashalsil väga kesine ja paremal halsil blindiga ei saanudki hakkama :) Peale trenni harjutasin pool tundi ka vanu trikke, et meelest ära ei läheks ja tõmbasin otsad kokku. Homme peaks ka Tallinnas surfida saama.

Lohede testimine Pärnus

Pärnus tõotas tulla ilus surfipäev. Öö oli selge ja kuu oli täis. Tuul puhus kogu öö. Oleks saanud ilusa öösurfi. Hommikul läksin kohe 9st sõitma. Suund oli veidi vale, kuid keeras tasapisi õigeks ja hakkas kõvasti puhuma. Obsessioni laiema poomi ja lühemate liinidega Type 9, 9m2 ei toimi hästi. Vähemalt mulle ei meeldinud. Olen harjunud pikkade 25m-ste liinidega, sest see on mu põhiline lohe. Proovisin ära ka Type 9, 7m2 Obsession poomiga. Palju parem. Liinide lõtk oli väiksem, kui originaalis. Kuid täiesti surmav lohe. Hüppesse minnes tõmbas meeletult kõrgusesse, kuid õhus paigal olles ei kandnud üldse. Kiteloopid olid täiesti võimatud. Sattusin puhangusse ja ühe kiteloopi asemel tuli kaks. Horisontaalne tõmme oli kiteloopi ajal meeletu. Nagu oleks lennuki külge kinni jäänud. Mina seda lohe enam ei kasuta! Adrekas oli mitu tundi nii üleval, et ei julgenud midagi teha ja ainult tudisesin tasakesi edasi-tagasi triibutades. Tuul oli veelgi tõusnud – iilid üle 15ms. Võtsin uuesti 7se lohe asemel 9se tava poomiga. Tahtsin ässata, kuid hookis f-16 ajal jäi lohe liiga allatuult ja kuna nurk oli vale, siis back jäi poolikuks ja kiteloopi peale ei tõmmanud, kuna pea ees ei tahtnud alla tulla. Nõnda siis sadasin külg ees kõrgustest alla vette, otse haige õla peale. Tore, päev jälle kirjas. Vähemalt adrekas kadus verest ära ja tudisemine jäi järgi. Asendus shokiga. Mõtlesin, et sel aastal enam ei saagi surfida. Ütlesin Reimole, et järgmisel aastal näeme ja panin kodu poole ajama :) Õhtul oli jälle õlas suur valu. Öösel tegin unes plaane, kuidas Türisalu pangalt oleks lohega parim alla hüppata ja nägin end lohega Pika Hermanni tornist Šnelli tiigi poole lendamas. Hommik on muidugi õhtust targem. Võibolla ikka saab varsti surfata. Loodame.