Sandriga kahekesi käisime, kaks päeva mühinaga arenemist. Papal nüüd elamine paari kümne kiltsa kaugusel Talmast ja järgimine tali peab hakkama tihedamini käima kindlasti. Ah jaa, lauda tulid praod sisse… vana pust küll!
Author Archives: Reimo
Pärnu, lohelumelaud
Lampi sadas ööga korralik lumevaip maha ja kuna puhus normaalset läänekat 12 ruuduse Type 9 jaoks, siis pühapäeva hommikul väga pikalt ei mõelnud. Asjad autosse ja randa. Kohale tulid ka Royali tiimisõitja Raimo ja kaitseväes leiba teeniv Reiko, kes mõlemad esimest korda elus lumelaua lohetasid. Raimo sai mõne triibuga ülesajamise käppa ja Reiko 1/2 tunniga õppis põhimõtteliselt nullist sõitma. Raimo kiitis type üheksat nii mis jube, parim lohe üldse, ehhehe:D Oll jalutas samuti mööda.
Miski aeg Pärnu surfiäss Säga helistas, tuli randa tsekkama, kuid otsustas Kullipesa kanti lumele sõitma minna. Käisime vaatamas ja seal olid tõesti paremad tingimused- maastik kõvasti huvitavam ja tuul tugevam. Tüüp viskas 180 hüppeid kõrkjatuti pealt ja lasi mõnusat spiidi. Pärnus oli pigem puhangust puhangusse sõitmine. Esimest korda proovisin manöövrit frontroll kiteloopiga. Tuli egalaga (esimese korraga) välja, kuid liinidele tulevad topelt vindid sisse. Vintide välja keeramisega sattus poom tagurpidi kätte, tekkis paanika ja lohe pani täie pauguga vastu ranna promenaadi jäädes liinidega prügikasti taha kinni. Õnneks jäi kõik terveks. Hiljem proovis Ranto niisama lennutada ja tegi mega power kaheksaid, et kahekesi pidi tal trapetsis kinni hoidma:)
Natukene kahju, et talv nõnda kehvake meil oli… aga pohlad sellega, kevad on teemas!
Zagakalns- Läti
Väike tripp lõuna naabrite juures oli väga vunts seekord jällegi. Hoolimata vähesest lumest, oli park norm korras- 3 hüpet, 13 m rail, väike box, battleship box ja miski eriline kahest step-down boxist kokkupandud jõhkard . 5 tunnist esimese poole tegime hüppeid. Vennad Ilvesed pushisid ikka kõvasti ja sundis ennastki rohkem pingutama. Frontside kolm-kuued indy krääbiga tulid mõnusad ja üksikud viis-neljad sai ka keeratud. Tahtnuks bäkk viis-nelja proovida, aga ilma taat keeras käru ja tõmbas vihma meile peale. Lumi muutus pudruks ning kanna kant kippus imelikult kinni tõmbama nagu jääks saapa kannad lumme kinni.
Teine pool päevast oli boxi ja raili session ning päeva parimad matsud. Uskumatu, kui palju haiget võib teha põlvekõrguse boxi pealt alla kukumine:) Igathes, selle aasta teine päev, kus pargi skilli kõvasti juurde tuli! Tahaks veel!
Austrias lumelauatamas
Kuna eelmise aasta Austria reis jättis kustutamatu mulje, käisime see aasta uuesti samas kohas. Täpsemalt Mayrhofner suusakesuses, eestlastelegi tuntud Ramsau küla vahetusläheduses. Viie päevane super-mäepilet lubas külastada kogu orgu ümbritsevaid keskuseid ja neid seal ikka oli! Igatahes, Kesk- Euroopas võimutses kevad, kõik päevad keevitas päike ja all orus oli +17 kraadi sooja. Oldud nädalaga sai põskedele mõnusa jume ja lauaprillid põlesid pähe. Hommikul ärgates avanes hosteli akanast suht lummav vaade… Aga sellist vaadet võis vast iga seal oleva mägimaja aknast tsekata.
Ilm oli ilus, loodus oli ilus ja see oli ka kõik, sest puudrit polnud kübekestki. Viimati sadas seal lund pool kuud tagasi ja paremad lumeväljad olid suusa-kaarnad ära vaalutanud. Lisaks, sulas päeval lumi pakkivaks ning kui vööstsaati pakkivasse lumme end kinni sõitsid, oli suht kellad. Esimene päev olime entusasmi täis, üritades erinevatest orgudest ja metsadest läbi trügida, kuid päeval-sulant-öösel-külmunt-lumi ei kõlvanud mitte kuhugi. Esimese päeva viimase sõiduga läks ka väga valesti, sest pärast 20 mintsast mööda mägi-autoteed sõitmist jõudsime lumepiiri lõpuni. Palju kiidetud mägi-rahva piiritust lahkusest polnud halli-haisugi, sest esimeses gästhausis polnud kedagi, kes olnuks nõus meid alla parklasse viskama. Igatahes, tegime kõik gästhausis ühe õlle ja panime klaasid põue.
Veel üks stiilinäide puudri otsingutest
Noo nii ja jaa, polnud kunagi näinud nõnda paljusid lahtijooksnud laviine. Ühes orus, kust eelmine aasta sai konti ajavaid puudri sõidud, oli see aasta laviini meri. Peale esimest sõitu teisele sõidule minnes avastasime, et vahepeal oli vastasmäe küljel 2 laviini lahti läinud ja polnud sellised tavalised laviinid, vaid sellised, mis pühkisid mäekülje kuni muruni lumest puhtaks.
Kuna puudrit polnud ja Oliver sõitis teisel päeval pargis end puruks, hirmutades kõik teised sedasi ära, möödus edasine reis kerge vine all radu lihvides- jumal ju hoiab purjus inimesi:) Viiendal, viimasel päeval, külastasime kohalikku kõrgemat tippu Hintertuxi (3250m), kus tuiskas nõnda kõvasti, et Tõnis sõitis suures tuisus vastu rada tähistavat posti ja omal jalal mäelt enam alla ei saanud.
Aga muidu tore! 24 h autosõitu üks ots, 500 euri investeeringut, lõbus seltskond ning nädalane puhkus päikese ja lumega missugune!!!
