Meie selle hooaja kaugem lauatripp oli ida-blokki Gruusiasse, mis tõotas palju radadega rikkumata lumiseid nõlvasid ning samuti ka Sovieti-aegseid nostalgilisi reisuelamusi. RRD tiimist osalesid üritusel Margus, Asko ja Raivo. Arpo väänas õnnetult nädal enne reisu jalga ning pidi kahjuks tripi ära jätma, mis oli tõeliselt “bad luck” – aga noh Murphy laksab teinekord ikka väga valusasti ning ikka kõige kehvema ajastusega.Aga järgnevalt püüan siis taastada mälu järgi meie reisupäevade olulisemaid sündmusi:

1. päev
Jõudsime pärast öiseid lennuki ning bussisõite hommikul 9 paiku Gudauri mäestikku ning trotsides magamatust seadsime sammud ikkagi tõstuki poole, kuna avanev lumiste mägede vaatepilt ärgitas tugevat tungi
Kuna radadel sõitmist väldime juba mitmeid aastaid, siis on Gudauri mäestik suhteliselt ideaalne, sest peamiselt on kogu mäestik off-piste.

Esimesel päeval eriti siiski sõitmisest miskit välja ei tulnud, sest magamatu zombi-stiiliga võib end üsna lihtsalt ära lõhkuda. Lõuna paiku läksime hotelli puhkama, et säästa end järgnevateks päevadeks.

2.päev
Teisel päevalt tuli päris pikk sõidupäev – päike paistis üsna palavalt, allpool oli kõva sula ning väga hea sõita polnud. Kõrgematel nõlvadel (3000 m) oli sõitmine parem. Värsket lund siiski polnud, kuid kannatas sellegi poolest kenasti sõita.
Õhtul külastasime kõrvalhotellis peatunud osa reisukambast. Seal kulges õhtu kenas meeleolus koos kohaliku veini ja õllega. Õhtu kulmineerus kohalikus diskoteegis tekiilashotte kummutades ning puntratantsu trallides. Väga hilja peale õhtu siiski ei läinud ning läksime sutsu peale keskööd “koopasse” pikutama

3. päeva hommikul oli hotelli aknast näha, et sajab vihma, mis vallandas rõõmuhõisked, kuna see tähendab kõrgemal värsket lund. Tõstukitega üles sõites avaneski vaatepilt väiksemat sorti lumetormiga ning nähtavus väga hea ei olnud. Saime teha mõned laskumised, kui ülemine tõstuk suleti. Õnneks ilmaolud paranesid ning kuni õhtuni oli super sõidupäev suhteliselt paksus värskes lumes. Seda pigem ülemistel nõlvadel, kuna allpool jällegi tegi märtsipäike natuke kurja.

4. päev
Eelmise päeva maha sadanud lumi oli öösel kenasti kõrgematel nõlvadel tuisanud ning nõlvad olid jälgedest puutumata puudriväljad. See hommik oli superluks – paistis kena päike, lumi kandis kenasti ning pealmine kiht oli 10cm puudrit. Ülimalt mõnusad olud freeride stiilis nõlvadel kruisimiseks. Sõitsime läbi erinevate orgude ning pikkade laskumiste. Filmisime ka sõitu, kuid üsna palju materjali jäi kehvasti kuna kogemata oli peale jäänud kaamera zoom, mis tekitas “blair-witch” efekti.

5. päev
Mõtlesime huvi pärast külastada ka teist Gruusia suusakeskust, mis asub ca 250-300km kaugusel Gudaurist. Kell 5 hommikul asusime teele hotellist tellitud 7-kohalise bussiga. Bussijuht arvas, et mägedest alla- ja ülessõitude tõttu läheb sõiduks 4 kuni 5 tundi – õnneks olid teeolud üsna head ning kohal olime juba 8 paiku. Avanev vaatepilt oli suhteliselt kole, sest lumeolud olid kehvad. Eelmisel õhtul telefonitsi pärides väitsid kohalikud et pool meetrit peaks lund olema. Tõesti – pool meetrit kohati oli, kuid ausalt tunnistades saime kena tünni. Sõime hommikust ning tekkis mõte minna Tbilisi päälinnaelu kaema. Avanev pilt oli suhteliselt värskendav ning mõneti ka nostalgiline, meenutades siinseid aegu 15a tagasi, kui ihaldatuim riietusese oli must nahktagi Tsillisime mõned tunnid linna peal ja nautisime lahedaid kontraste.

6. päev
Jällegi korralik pikk sõidupäev, kus tegime erinevaid hüppeid ning kaarutasime niisama nõlvadel. Alumistel nõlvadel jällegi kiskus kole sulale ning pigem hoidsime ülemiste tõstukite lähedale.

7. päev
Viimane päev mäel oli udune ning nähtavus ei olnud üldsegi kiita. Vahepeal sulgeti ka kõrgeim lift puuduliku vaatekauguse pärast. Samuti oli öösel kõvasti eelneva päeva sulalund kokku külmetanud ning alumistel nõlvadel oli allatulek tõsine katsumus, kuna kivikõvad laskumised peksid kõvasti põlve-amorte. Sellised olud on suurepärased ka erinevate vigastuste tekitamiseks ning pidasime õigemaks viimast päeva võtta tagasihoidlikumalt.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et reis oli super ning korralduse eest suured tänusõnad Margusele ning loodetavasti realiseerime ka edaspidi reisuplaane erinevatesse suurtele massidele avastamata sihtkohtadesse, kus meie tugevat puudrisõltuvust ravida.

Asko on kokku kleepimas ka videomaterjali meie tripist ning pildid kogume samuti kokku ja riputame üles.

Eks siis süngime värki

Kuna eelmise aasta Austria reis jättis kustutamatu mulje, käisime see aasta uuesti samas kohas. Täpsemalt Mayrhofner suusakesuses, eestlastelegi tuntud Ramsau küla vahetusläheduses. Viie päevane super-mäepilet lubas külastada kogu orgu ümbritsevaid keskuseid ja neid seal ikka oli! Igatahes, Kesk- Euroopas võimutses kevad, kõik päevad keevitas päike ja all orus oli +17 kraadi sooja. Oldud nädalaga sai põskedele mõnusa jume ja lauaprillid põlesid pähe. Hommikul ärgates avanes hosteli akanast suht lummav vaade… Aga sellist vaadet võis vast iga seal oleva mägimaja aknast tsekata.

Ilm oli ilus, loodus oli ilus ja see oli ka kõik, sest puudrit polnud kübekestki. Viimati sadas seal lund pool kuud tagasi ja paremad lumeväljad olid suusa-kaarnad ära vaalutanud. Lisaks, sulas päeval lumi pakkivaks ning kui vööstsaati pakkivasse lumme end kinni sõitsid, oli suht kellad. Esimene päev olime entusasmi täis, üritades erinevatest orgudest ja metsadest läbi trügida, kuid päeval-sulant-öösel-külmunt-lumi ei kõlvanud mitte kuhugi. Esimese päeva viimase sõiduga läks ka väga valesti, sest pärast 20 mintsast mööda mägi-autoteed sõitmist jõudsime lumepiiri lõpuni. Palju kiidetud mägi-rahva piiritust lahkusest polnud halli-haisugi, sest esimeses gästhausis polnud kedagi, kes olnuks nõus meid alla parklasse viskama. Igatahes, tegime kõik gästhausis ühe õlle ja panime klaasid põue.

Veel üks stiilinäide puudri otsingutest

Noo nii ja jaa, polnud kunagi näinud nõnda paljusid lahtijooksnud laviine. Ühes orus, kust eelmine aasta sai konti ajavaid puudri sõidud, oli see aasta laviini meri. Peale esimest sõitu teisele sõidule minnes avastasime, et vahepeal oli vastasmäe küljel 2 laviini lahti läinud ja polnud sellised tavalised laviinid, vaid sellised, mis pühkisid mäekülje kuni muruni lumest puhtaks.

Kuna puudrit polnud ja Oliver sõitis teisel päeval pargis end puruks, hirmutades kõik teised sedasi ära, möödus edasine reis kerge vine all radu lihvides- jumal ju hoiab purjus inimesi:) Viiendal, viimasel päeval, külastasime kohalikku kõrgemat tippu Hintertuxi (3250m), kus tuiskas nõnda kõvasti, et Tõnis sõitis suures tuisus vastu rada tähistavat posti ja omal jalal mäelt enam alla ei saanud.

Aga muidu tore! 24 h autosõitu üks ots, 500 euri investeeringut, lõbus seltskond ning nädalane puhkus päikese ja lumega missugune!!!