Seco on lohesurfi paradiisisaar. Selle lausega ütles ka kõik Saareke ise 400x100m, keskel miski kaktuse taoline taim, keset ookeani asuv, kalurite puhkepaik ja surfarite unenägu
Üks miinus siiski on. Sõit sinna on üpris vaevarikas, eriti tormise merega. Meil muidugi läks paremini. Jõudsime kohale rahuliku tuule ja lainega. Õhtu aga nautisime paar tundi ideaalset flätti 400m ulatuses ja laiust kuni riifini, mis kuskil kaugel silmapiiril virvendas. Pimeduses laotasime kama rannale ja lasime heal ning paremal maitsta – kokad olid valmis küpsetanud piraka sea ning kala koos kõigi lisanditega. Öö jätkus rummkoola, trummi-kitarri ja naljasuitsu saatel. Mõnus
Järgmised päevad algasid varahommikul, kui päike horisondi tagant oma pead kergitas. Kobedamad surfarid tegid oma esimesed sõidud. Klahvid puhtaks, kohvi ning võiku kõhtu ning uuesti merele. Keskpäeval pidasime siestat. Kraade oli +40 ja vbl isegi peale. Päike küttis halastamatult. Õhtune high tide kutsus sõitjad uuesti merele kuni ööpimeduse saabumiseni. Edasi… õhtu 1 korda 2
Kolmandal päeval tegime hommikused sõidud ning keskpäevast pakkisime kodupoole. Laine oli avamerel tunduvalt vihasem. Minu vana merehaige see küll maha ei murdnud… aga ausalt, palju puudu ka ei jäänud.
Saarel sai veidi pilti ja filmi samuti. Küll mitte mõtetes ette idealiseeritud kaadreid aga midagi siiski Seco on saar, kuhu tasuks minna korduvalt
Olles tagasi rutiinses Boracay Bullabogi biitsil… on üpris kodune tunne. Ei taha kuidagi aksepteerida mõtet, et mõne päeva pärast tuleb piinarikas tripp Eestisse ette võtta… kus ootavad kohustused elada jällegi tavalist Eesti elu. Võin juba ette öelda, et see reis oli igati kogemust väärt ja iga siinoldud päev, mis lendas, kui punavägede sõjalennuk MiG, on muhe, kui magus muinasjutt.
Lund Maarjamaale ja peatse kohtumiseni!