Säga juba aasta alguses rääkis oma salakast. Kunagi purjelaua päevadel olla ta kamminud kogu Pärnu lahe ääre läbi ja leidnud lõpuks mega wavamise koha. Spot asub Tõstamaa kandis, 60 km Pärnust, Matsi ranna lähedal. Lääne tuul, mis too kolmapäev nagu pööarne puhus, sobis sinna kui rusikas silmaauku. Kuigi mõned kivirahnud paistsid vees, tundus üldplaanis kivide kohapealt suhteliselt ohutu. Tuul igatahes oli nii maru, et Raimo oma 10 rutsise RYL’iga peale ei julgenud minna ja majaka otsas olev tuulegeneraato vilises nii peenikese vilega, et koerad oleks seda kuuldes arvatavasti vähekene ära keeranud:)

Lained olid mõnusad suured ja pikkade siledate vahedega. Kaldalt vaadates kadus Säga kahe laine vahele ära, ehk suuremad lained u. 1,5 m vähemalt. Ehk numbrites nii suur ei tundugi, aga ausalt polnud varem nii suuri näinud. Ristnasse pole muidugi veel juhtunud.

3 tundi puhast sõitu ja keti tõmbas lõpuks ikka täiesti maha. Raimo lasi ka pool tunnikest ja see jäigi viimaseks korraks, kui mu 7 ruuduse T9′ga sõita sai… Igatahes, sinna peab kindlasti kunagi veel tagasi minema!

Raimo helmetkämmiga tehtud videost mõned pildid:

Möödas on praktiliselt 4 ja pool kuud ja lõpuks ta valmis saigi . Kahjuks väga viimistleda ei jõudnudki, sest lõpuks kaob endalgi motivatsioon suvel talvetreilasid laksida . Samuti on siiralt kahju ühest plaadist, mille peal huvitavat materjali oli (nt Mati laviinist hammastega välja kaevamas jne)… see plaat on kuhugi rändama läinud . Samuti vabandan nende ees, kes roppusi pritsisid ning filmile jäid… ma lihtsalt tundsin, et on arhiveerimist väärt . Kuna tegu üpris privaatse materjaliga, siis see viidik ei lähe youtube’i… vbl kunagi hiljem väiksem klipp… eks näis.

Ehk siis keerake soojal suveõhtul aeg tagasi ning nautige seda head, mis möödunud talve jäi

Bountz: Jõudsime Malagasse 22 paiku ja hakkasime vaikselt Tarifa poole kulgema, esimesest bensukast võtsime igaksjuhuks natuke kärakat, et võibolla kohapealt enam ei saa. Tarifale sisse keerates viskas mõnusa adrenaliini kohe sontes voolama, auto kõikus tuulega ja palmid olid enamvähem vastu maad, korralik Levante paugutas keset ööd Eelmisest korrast oli meeles, et öösel on vaikne, aga kevadeti on vist vähe teistmoodi, paugutas nagu põrguline. Saime ööbimise kätte ja isegi pimedas tundus juba päris muhe koht, rõdu otse vaatega merele. Järgmine päev puhkasime välja ja tõusime nii umbes lõunast, tegelikult kujunes see meie tavaliseks ärkamise ajaks Päev möödus ennast sisse seades ja laudadele kiile alla keerates (meeste töö) ja kõrvale nostalgia mõttes Tinto Verano. Kohalikud surfipildistajad (Pro Photographers’i sildid seljal) pakkusid kohe enda visiitkaardi, et pildistamine al. 20€, eks paistsime silma oma uute RRD kamadega, millega saime päris palju tähelepanu ka edaspidi! Järgmiseks päevaks keeras Poniente peale ja varasemad surfajad pumpasid juba meie rõdu juures lohesid täis. Hea oli tele-objektiiviga zoomides vaadata, et mitme ruudustega sõitma lähevad Kõndisime ka randa ja seadsime kamad valmis. Sai natuke nökerdatud lainetega, suurt hitti ei tulnud veel. Õhtul tegi Kristi kalasuppi ja degusteerisime häid kohalikke veine, mis maksid kordades vähem kui Eestis, väike nostalgiline Negrita rumm ka ikka! Järgmisel lõunal helistasime Raavole ja saime meie maja juures rannas kokku, sealt liikusime edasi spot’i, mis asub Los Lances’st natuke Las Dunas’e poole, aga nime enam ei mäleta, tegime Raavost paar sõidupilti päris kõrgete lainete keskel ja suundusime siis Los Lances’sse Flati koha juurde jõe peale korralikku veestarti harjutama. Tõusu ei olnud, seega oli ainukeseks sobivaks kohaks paarkümmend meetrit lai jõgi. Kordamööda harjutades ja Raavo õpetusi kuulates hakkas tekkima õige arusaam kuidas see asi käib ja enam ei tundunudki enam nii raketiteadus. Järgmne päev oli päris tormine Poniente, Raavo ja Kristi jõudsid esimestena Los Lances’sse, meie Evaga käisime endale surfishortse ja lükraid ostmas kiirelt. Kohale jõudes tulid Kristi ja Raavo juba vastu, sest tormipilvedega paugutas mis põrguline ja ei olnud meil alustajatena eriti midagi teha. Otsustasime koju minna ja rahulikult kuuli panna, võtsime nii poniente, ilma, flati kui ka tervise vanale väikse pitsi. Öösel läks Raavo Eesti poole teele ja plaanisime minna õpetatut realiseerima Los Lances’e flatile.

Eva: Tuul oli päris tugev, taevas must ja vesi tõusis päris kiiresti, aga lootsime, et ilm paraneb ja saab peale minna. Rannas oli peale meie ainult kolm lohet. Tarifa tõusudest on räägitud legende, aga need kõik kahvatuvad selle päeva kõrval D 12-ruuduse jõudsime täis pumbata, kui Bountz läks autot lähemale tooma. Kristi pakkis oma asjad kokku ja hakkas minema, kui riba flati ja mere vahel väiksemaks oli jäänud. Sisetunne ütles talle, et kohe on viimane hetk ära minna, kui uut varustust osta ei taha. Mina jäin rahulikult paigale lootuses varsti vette minna. Flati peal tegid mõned paaridena koolitust, 5-ruudustega veestarti. Järgmise 15 minuti jooksul juhtusid sellised asjad: Bountzi lohe lendas minema (aga püüdsin ikka kinni), koolitajad pakkisid asjad kokku ja vesi tõusis nii, et kogu stuff hakkas ujuma. Ma siis olin seal keset vett 2 inimese kamadega ja Bountz kuulas autos raadiot, et siis tuleb vaatab kus tüdrukud jäid, kui suurem vihm möödas on Aga polegi mingi raketiteadus, laadisin kogu kama selga ja kõhu peale ja hakkasin läbi jõe tulema. Poole jõe pealt nägin, kuidas Bountz läbi vee sprinti jooksis ja asjad üle võttis. Kõik on siiani elus ja terved, sest pole halba ilma, mida Negrita heaks ei teeks Spinout ootas meid juba rummitee ja hakklihaplönnidega, maailma parimad sel hetkel. Järgmisest päevast kujunes peamine hitt, puhus mõnus ühtlane Poniente, nii 6-8m/s. Läksime kohe kõik peale, Kristi oli esimene ja tegi kohe ilusa triibu ühele poole. Bountz oli tessa ja tegi omad triibud ka ära, lisaks väikse crashi (kui ikka väga meeldima hakkab ja vett liiga vähe on), peale mida sai ta ainult meres surfata, kuna sinna sitasesse jõevette ei tahtnud enam lahtise haavaga minna, samas igal asjal on oma põhjus, muidu poleks pidanud kohe lainetesse möllama minema. Mina olin järgmine, ja peale natukest vaevanägemist sain omad ilusad triibud tehtud type B, 10-ruudusega. Seni parim Tarifa päev, kõik said jala valgeks ja Bountz käis mereski ära. See oli siis esimene õhtu, kus võtsime tervise vanale kuna päeva jooksul olid kõik saanud endale mingid vigastused.

Bountz: Järgmine päev oli tuulepööramine ja päev möödus peamiselt pildistades ja kaugemaid surfikohti otsides nagu Bolonia, Cetares ja Palmones. Järgmiseks päevaks oli Levante peale pööranud ja läksime Valdevaqueros’sse, tuul oli väga puhanguline ja lohesid palju. Üks punase C-tüüpi RRD lohega kutt palus alla võtta lohe ja ütles “Aitäh sulle!”. Vaatasin sellele kutile otsa, siis Evale, siis kutile ja siis Kristile ja mõtlesin, et mis keeles võib see veel olla peale Eesti. Tuli välja, et nimi on Janek ja koos windsurfaritest sõpradega sinna tulnud. Me otsustasime minna Palmonesesse õnne proovima, mis osutus tuuletuks, vahepeal kalipsosid ära muidugi ei võtnud ja reisisime pool päeva autos kalipsod seljas, ringiga jõudsime tagasi Spin Out’i juurde, kus tippvarustusega RRD-kad olid juba ammu silma jäänud. Korra pumpasime 7se täis, aga tundus suurte puhangutega kuidagi ebaloogiline, pakkisime asjad kokku ja helistasime kohalikule eestlasele Marekile, kelle numbri Oll meile kaasa andis. Õhtul saime Marekiga kokku, käisime linnapeal paaris lounge’s ja baaris. Õllebaaris, kus õhtuti kogunevad surfarid ja koolitajad ja muidu väga lahedad inimesed, tunti meid muidugi suhteliselt kiiresti ära. Äratundjaks oli kohalik Saksast pärit wavebandits’i surfikoolitaja Marco. Tuli meie lauda ja ütles: Hey, I know you from somewhere, are you the guys who promoted RRD on spinout beach? :D:D Tekkis mõte, et peaks Otsalt või RRD-lt jeeni küsima ja maailmas raha teenima hakkama! Õhtu oli lõbus, pärast linnarokki, läksime veel meie juurde ja tegime mõned veinid ja magama. Marco rääkis õhtul, Las Dunases on järgmine päev jube litter ja et ta läheb Palmonesesse koolitust tegema ning lubasime temaga seal kell 13 kokku saada. Umbes nii olimegi seal, kuid tuult polnud, seega liikusime koos Getarese randa, kus ka tuult polnud, Marco liikus Tarifale tagasi ja meie sõitsime Boloniasse, kus oli sama litter, mis Las Dunase juures, seega kokkuvõttes tuli hea tünga päev ja läksime koju süüa tegema. Õhtul tulid külla Marek koos oma naise Mallega ja ka seal elava eestlase Illimariga. Võtsime jälle tuule ja teistele vanadele väiksed pitsid ning mehed läksid linnapeale edasi. Järgmine päev enam katsetada ei tahtnud ja võtsime kohe suuna Canos de Meca’le. Rahvast oli sinna palju kogunenud, aga sõita oleks saanud küll kui poleks olnud korralikku tuumakat mul. Pohmelus läks pealt ära siis kui tuul kukkuma hakkas, lasin lohe üles ja proovisin peale minna, aga siis juba oli hilja.

Järgmine päev oli natuke vaiksem Levante ja läksime kohe Valdevaqueros’sse lootuses, et kukub natuke ja saab peale minna. Pühapäev oli ja seega rand ääreni rahvast täis. Pumpasime mõned lohed täis ja vaatasime teisi, sest puhangud käisid 2-20m/s ja merel väga tihe liiklus. Lisaks lohesurfaritele oli väga palju windsurfareid. Eva ja Kristi kõndisid Spin Outi ja kuna hunt hunti tunneb, siis jooksid kokku Mansbergi ja Keridoniga. Ajasime rannas natuke juttu. Õhtu poole ilmus randa Olli umbes 20-e aastane teisik, kes seal kahele noorele kutile koolitust tegema hakkas. Levantega sai selleks korraks õnneks kõik.

Prognoos näitas, et kuskil 14 paiku hakkab poniente hoogu koguma, läksime ennelõunat linnapeale poodidesse ja sööma ning koju tagasi jõudes oli rõdult juba ilus lohedemeri näha. Otsustasime minna Los Lances’sse oma lemmik flati koha juurde, kuna seal on suhteliselt vähe inimesi tavaliselt merel ja ruumi seega palju toimetada. Sõitsime autoga looduskaitse ala servale, kus meist pullid, lehmad ja vasikad mööda jalutasid, tekkis tunne, et ei ole vist kõige tervislikum nende vahelt randa jalutada, aga Eva eestvedamisel siiski viskasime kamad selga ja hakkasime ranna poole jalutama läbi heinamaa. Ees ootas meid päris suur kari lehmi, vasikaid ja mõned pullid. Jäime korra seisma, et kust nüüd siis minna, ainuke variant oli minna nende vahelt rahulikult läbi, mis nad ikka teevad Üks pull läks karjast eemale ja hakkas sarvede ja sõrgadega maast tolmu üles keerutama. Läks päris kiireks auto poole jooksmisega ja kuigi meil oli umbes 100m vahet temaga startides, siis ega väga palju varuaega ei jäänud! Sõitsime autoga Tarifa poole ja läksime sealt randa, saime päris mõnusa surfipäeva kuni pimedani. Kuna tegemist oli viimase õhtuga Tarifal, siis tegime korraliku rummi ja hommikul kell 12 tuldi meid majast välja ajama ning anti 20 lisaminutit asjade pakkimiseks. Rannas kuivatasime lohed ilusti ära ja pakkisime asjad kokku ning algas tee lennujaama poole. Kokkuvõttes päris värvikas trip

Kohandaks natuke: käi perse vastik youtube . No mitte ei saa pildikvaliteeti normaalsemaks. Küll mässasin õpetuste järgi ja katsetasin erinevaid formaate… aga võta näpust . Kuid mis seal ikka, alati saab tõmmata ka ilusama versiooni.

Hooaja lõpetuseks midagi paremat tahta oleks vist kuritegu . Enjoy!

Mõningate tiimi liikmetega ja mitte-tiimi liikmetega sai ettevõetud väike Soome trip hooaja lõpetuseks. Niisiis veetsimegi Märstikuu viimase nädalavahetuse Tahkos. Mäel käisime reedel ja laupäeval. Mõlemal päeval oli üli lux talveilm. Reedel paistis päike, sooja -3 kraadi ja kõikjal värske lumi. Rajad, nagu ikka Soomes, väga heas korras. Jutukas ja co käisid muidugi ka puudevahel võsas ragistamas. Proovisin ka paar laskumist läbi pöösaste ja puude, aga ei olnud väga hea.

Laupäeva hommikul ärgates ja aknast välja vaadates selgus, et tuul on puhuma hakanud. Ruttu ruttu autodesse ja mäe poole. Hommikupooliku veetsime mäel. Sain ka oma esimesed algelised hüpped tehtud. Kuna tuul kogu aeg tõusis otsustasime kõrval asuva järve peale minna ja lohed üles lasta. Tuult oli silma järgi otsustades 6-9 m/s. Sõitsime Jussi ja Jutaga mingi paar tundi ja siis tagasi mäele. Pargis sai veits hüppamist veel proovitud ja niisama nõlvadest alla kihutatud.

Õhtul muidugi tõmbasime korraliku lõpupeo käima, nii et majal aknad värisesid ees…..noh nagu ikka need tiimi peod on…..teate ju küll:))))

Pidasin siin juba ammu plaani kirja panna jaanuari surfitripp Venezuelasse Margarita ja Coche saarele. Galeriis on üleval ka mõned pildid. Niisiis startisime, Margus ja Marje, kodunt 07. jaan. kell 05.30 ja pidime olema Venezuelas sama päeva õhtul kell 22.00. Tallinna lennuväljale jõudes selgus, et ükski lennuk ei välju, kuna talv saabus jällegi ootamatult. Peale mõnda tundi ootamist saime siiski Helsingisse lennatud, kuid siis selgus, et olime oma põhilennust maha jäänud. Kuna meil oli reis kindlustatud, siis pidime uue võimaluse leidma kuidas sihtpunkti saada.  Sama päeva õhtuks oli meil uus reis bronnitud ja 09. jaan. startisime uuesti läbi Amsterdami Venezuela poole. Kuna Tallinna lennuväli ei suutnud seegi kord lennukit õigeaegselt välja saata, siis jäime ka teist korda Venezuela lennust maha. Edasi rändasime rongiga Frankfurti, kus läks siis meie kolmas lend 11. jaan. Lõpuks õnnestus meil ka lennu peale saada ning peaks mainima, et Toomas Cook lennufirma on üli normaalne. Saabusime Venezuelasse 11. jaan öösel ning meid paigutati loteriimajutusega ööbimiskohta. Kuna 12. jaan oli meil juba oma hotell Coche saarel bronnitud. Loteriimajutus Venezuelas on väga julm. Mingid majalobudikud keset linna ja prügimäge. 12. jaan. hommikul kihutasime taksoga El Yaque randa, mis on siis purjelaudurite paradiis. Ilus rand, mõnus madal laine ja korralik tuul päev läbi. Meie aga suundusime sealt rannast paadile, et minna kitesurfi mekasse, Coche saarele. Siina kestis sõit u. 30 min. Coche saarel elasime Punta Blanca hotellis, mis asus maailma ühest parimast kitesurfi rannast u. 50-100m . Loomulikult kujunesid meie päevad väliselt suht sarnaseks. Hommikul äratus ja väike eine rannabaaris. Siis kiire ülevaade netti et Eestis asjad käest ei läheks ning edasi randa.  Puhuma hakkas tuul u. kell 14.00 ning puhus kuni kella 18.00 ni kuni läks pimedaks. Üldiselt on seal kolm erinevat tuule konditsiooni. Kõige levinum on, et hommikul 10-st kuni kella 14-ni puhub tuul 12m lohele (6-7m/s), peale kella 14 puhub tuul 9m  lohele (8-10 m/s) ning kuskil kella 16st - 17st puhub 7m lohele (üle 10 m/s). Teine varjant on, et puhub juba hommikust vara 7m või 9m lohele ning vaikselt hakkab vajuma lõunast, nii et õhtul saab sõita veel 12m lohega. Kolmas varjant on, et puhub hommikul 7m või 9m lohele ning kuni õhtuni välja, ilma muutusteta. Neljandat varianti ehk ilma tuuleta päeva seal lihtsalt ei ole. Statistika järgi on neil üldse aasta peale kokku 7 ilma tuuleta päeva. El Yaque rannas on tuul alati paar m/s tugevam. Niisiis sai seal õpitud kõvasti HP-d, erinevaid kiteloope ja rolle. Ühesõnaga väga tugev kitelaager, enamus ajast elasin seal vees. Vahepeal tutvusime nelja Eestlasega, kes olid ülinormaalsed sägad. Käisime ka golfi mängimas ja mööda Margariita saart ringi luusimas. Tagasilend oli meil läbi Guracao saare, kus olime sunnitud veetma tripi pikimad ööd lennujaamas ja ärevamad hetked lennukis kuna meie lennukil purunes üks mootoritest. Meid paigutati Guracao saarele kuhugi hotelli elama kaheks päevaks.  Iseenesest oli see väga mõnus kuna saar on Hollandi asumaa ja hästi arenenud. Tagasilend venis meil veelgi kuna uus lennuk, mis meile euroopast saadeti jõudis ka katki minna ning uuesti pidime kümme tundi terminaalis passima. Õnneks suudeti see viga likvideerida ja me lendasime läbi Mancesteri vahepeatusega Amsterdami. Kuna pidin minema ISPO messile Münchenisse, siis ei olnud enam  mõtet Tallinnasse sõita ning siis sai otsustatud, et käime ka kohe messil ära. Seega kihutasimegi siis Amsterdamist rongiga Münchenisse ja tagasi ning lõpuks, väga palju aega hiljem õigest reisi lõpu ajast, jõudsime Eestisse tagasi. Muidugi suutis KLM ära kaotada minu pagasi, mis sisaldas kahte surfilauda ja muud tavaari ning tänaseni ei ole see pagas välja ilmunud. Kokkuvõtteks siiski soovitan kõigil minna Venezuelasse surfama, kuna see on tõesti üks maailma lahedamaid surfikohti. Teiseks, kui võimalik, siis vältige sellist lennufirmat nagu TUI reisid või teise nimega ARKE FLY. Soomes esindab teda Finnmatkad. Kui keegi tunneb lähemat huvi selle koha vastu, siis kontakteeruge minuga otse

Meie selle hooaja kaugem lauatripp oli ida-blokki Gruusiasse, mis tõotas palju radadega rikkumata lumiseid nõlvasid ning samuti ka Sovieti-aegseid nostalgilisi reisuelamusi. RRD tiimist osalesid üritusel Margus, Asko ja Raivo. Arpo väänas õnnetult nädal enne reisu jalga ning pidi kahjuks tripi ära jätma, mis oli tõeliselt “bad luck” – aga noh Murphy laksab teinekord ikka väga valusasti ning ikka kõige kehvema ajastusega.Aga järgnevalt püüan siis taastada mälu järgi meie reisupäevade olulisemaid sündmusi:

1. päev
Jõudsime pärast öiseid lennuki ning bussisõite hommikul 9 paiku Gudauri mäestikku ning trotsides magamatust seadsime sammud ikkagi tõstuki poole, kuna avanev lumiste mägede vaatepilt ärgitas tugevat tungi
Kuna radadel sõitmist väldime juba mitmeid aastaid, siis on Gudauri mäestik suhteliselt ideaalne, sest peamiselt on kogu mäestik off-piste.

Esimesel päeval eriti siiski sõitmisest miskit välja ei tulnud, sest magamatu zombi-stiiliga võib end üsna lihtsalt ära lõhkuda. Lõuna paiku läksime hotelli puhkama, et säästa end järgnevateks päevadeks.

2.päev
Teisel päevalt tuli päris pikk sõidupäev – päike paistis üsna palavalt, allpool oli kõva sula ning väga hea sõita polnud. Kõrgematel nõlvadel (3000 m) oli sõitmine parem. Värsket lund siiski polnud, kuid kannatas sellegi poolest kenasti sõita.
Õhtul külastasime kõrvalhotellis peatunud osa reisukambast. Seal kulges õhtu kenas meeleolus koos kohaliku veini ja õllega. Õhtu kulmineerus kohalikus diskoteegis tekiilashotte kummutades ning puntratantsu trallides. Väga hilja peale õhtu siiski ei läinud ning läksime sutsu peale keskööd “koopasse” pikutama

3. päeva hommikul oli hotelli aknast näha, et sajab vihma, mis vallandas rõõmuhõisked, kuna see tähendab kõrgemal värsket lund. Tõstukitega üles sõites avaneski vaatepilt väiksemat sorti lumetormiga ning nähtavus väga hea ei olnud. Saime teha mõned laskumised, kui ülemine tõstuk suleti. Õnneks ilmaolud paranesid ning kuni õhtuni oli super sõidupäev suhteliselt paksus värskes lumes. Seda pigem ülemistel nõlvadel, kuna allpool jällegi tegi märtsipäike natuke kurja.

4. päev
Eelmise päeva maha sadanud lumi oli öösel kenasti kõrgematel nõlvadel tuisanud ning nõlvad olid jälgedest puutumata puudriväljad. See hommik oli superluks – paistis kena päike, lumi kandis kenasti ning pealmine kiht oli 10cm puudrit. Ülimalt mõnusad olud freeride stiilis nõlvadel kruisimiseks. Sõitsime läbi erinevate orgude ning pikkade laskumiste. Filmisime ka sõitu, kuid üsna palju materjali jäi kehvasti kuna kogemata oli peale jäänud kaamera zoom, mis tekitas “blair-witch” efekti.

5. päev
Mõtlesime huvi pärast külastada ka teist Gruusia suusakeskust, mis asub ca 250-300km kaugusel Gudaurist. Kell 5 hommikul asusime teele hotellist tellitud 7-kohalise bussiga. Bussijuht arvas, et mägedest alla- ja ülessõitude tõttu läheb sõiduks 4 kuni 5 tundi – õnneks olid teeolud üsna head ning kohal olime juba 8 paiku. Avanev vaatepilt oli suhteliselt kole, sest lumeolud olid kehvad. Eelmisel õhtul telefonitsi pärides väitsid kohalikud et pool meetrit peaks lund olema. Tõesti – pool meetrit kohati oli, kuid ausalt tunnistades saime kena tünni. Sõime hommikust ning tekkis mõte minna Tbilisi päälinnaelu kaema. Avanev pilt oli suhteliselt värskendav ning mõneti ka nostalgiline, meenutades siinseid aegu 15a tagasi, kui ihaldatuim riietusese oli must nahktagi Tsillisime mõned tunnid linna peal ja nautisime lahedaid kontraste.

6. päev
Jällegi korralik pikk sõidupäev, kus tegime erinevaid hüppeid ning kaarutasime niisama nõlvadel. Alumistel nõlvadel jällegi kiskus kole sulale ning pigem hoidsime ülemiste tõstukite lähedale.

7. päev
Viimane päev mäel oli udune ning nähtavus ei olnud üldsegi kiita. Vahepeal sulgeti ka kõrgeim lift puuduliku vaatekauguse pärast. Samuti oli öösel kõvasti eelneva päeva sulalund kokku külmetanud ning alumistel nõlvadel oli allatulek tõsine katsumus, kuna kivikõvad laskumised peksid kõvasti põlve-amorte. Sellised olud on suurepärased ka erinevate vigastuste tekitamiseks ning pidasime õigemaks viimast päeva võtta tagasihoidlikumalt.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et reis oli super ning korralduse eest suured tänusõnad Margusele ning loodetavasti realiseerime ka edaspidi reisuplaane erinevatesse suurtele massidele avastamata sihtkohtadesse, kus meie tugevat puudrisõltuvust ravida.

Asko on kokku kleepimas ka videomaterjali meie tripist ning pildid kogume samuti kokku ja riputame üles.

Eks siis süngime värki

Kuna eelmise aasta Austria reis jättis kustutamatu mulje, käisime see aasta uuesti samas kohas. Täpsemalt Mayrhofner suusakesuses, eestlastelegi tuntud Ramsau küla vahetusläheduses. Viie päevane super-mäepilet lubas külastada kogu orgu ümbritsevaid keskuseid ja neid seal ikka oli! Igatahes, Kesk- Euroopas võimutses kevad, kõik päevad keevitas päike ja all orus oli +17 kraadi sooja. Oldud nädalaga sai põskedele mõnusa jume ja lauaprillid põlesid pähe. Hommikul ärgates avanes hosteli akanast suht lummav vaade… Aga sellist vaadet võis vast iga seal oleva mägimaja aknast tsekata.

Ilm oli ilus, loodus oli ilus ja see oli ka kõik, sest puudrit polnud kübekestki. Viimati sadas seal lund pool kuud tagasi ja paremad lumeväljad olid suusa-kaarnad ära vaalutanud. Lisaks, sulas päeval lumi pakkivaks ning kui vööstsaati pakkivasse lumme end kinni sõitsid, oli suht kellad. Esimene päev olime entusasmi täis, üritades erinevatest orgudest ja metsadest läbi trügida, kuid päeval-sulant-öösel-külmunt-lumi ei kõlvanud mitte kuhugi. Esimese päeva viimase sõiduga läks ka väga valesti, sest pärast 20 mintsast mööda mägi-autoteed sõitmist jõudsime lumepiiri lõpuni. Palju kiidetud mägi-rahva piiritust lahkusest polnud halli-haisugi, sest esimeses gästhausis polnud kedagi, kes olnuks nõus meid alla parklasse viskama. Igatahes, tegime kõik gästhausis ühe õlle ja panime klaasid põue.

Veel üks stiilinäide puudri otsingutest

Noo nii ja jaa, polnud kunagi näinud nõnda paljusid lahtijooksnud laviine. Ühes orus, kust eelmine aasta sai konti ajavaid puudri sõidud, oli see aasta laviini meri. Peale esimest sõitu teisele sõidule minnes avastasime, et vahepeal oli vastasmäe küljel 2 laviini lahti läinud ja polnud sellised tavalised laviinid, vaid sellised, mis pühkisid mäekülje kuni muruni lumest puhtaks.

Kuna puudrit polnud ja Oliver sõitis teisel päeval pargis end puruks, hirmutades kõik teised sedasi ära, möödus edasine reis kerge vine all radu lihvides- jumal ju hoiab purjus inimesi:) Viiendal, viimasel päeval, külastasime kohalikku kõrgemat tippu Hintertuxi (3250m), kus tuiskas nõnda kõvasti, et Tõnis sõitis suures tuisus vastu rada tähistavat posti ja omal jalal mäelt enam alla ei saanud.

Aga muidu tore! 24 h autosõitu üks ots, 500 euri investeeringut, lõbus seltskond ning nädalane puhkus päikese ja lumega missugune!!!