Et nüüd jõulude ja aastavahetuse vahele sattus 2 nädalane auk töökohustustest, siis igavusest hullumise vältimiseks tekkis kindel plaan ronida lumelaua otsast ka vahelduseks surfilaua peale ning seda siis soovitavalt sortsides

Planeerimisele väga aega ei kulutanud ning nädalaseks soodsaks sihtkohaks tundus mõistlik siirduda punase mere Egipti rannikualale. Esialgu oli plaaniks Marsa Alam, kuid siiski tundus parem minna kindla peale välja El Gouna loherandades.

Kuna just lõppesid lumereisid ja osa tiimist suundumas kohe-kohe üle ilma laiali ning samuti jõuluaeg siis joovastavalt suurt reisihuvi kaaskonna poolt välja ei näidatud. Plaanile siiski see kriipsu peale ei tõmmanud ja pakkisime kaksi prouaga kotid ja suundusime 20 dets varahommikul lennujaama. Seal aga üllatusena kohtasin juhuslikult tuttavaid, kel samuti plaan tuult ja päikest nautima, kuid elupaigaks Hurghada. Seega siis kujunes reisiseltskonnaks 8 liiget, kellest 2 kitesurfarit, 2 purilaudurit ja 4 päevitajat.

Kohale jõudsime pealelõunal ning õhtupoolik möödus niisama kohaga tutvudes ning ümbruskonda uurides. Järgmisel päeval tuult ei olnud ning läksime niisama El Gouna popimat Mangroovy RedSeaZone ja Buzzha Beach kiterandasid üle kaema. Olud tundusid väga kenad ning kuna järgmisteks päevadeks lubas kena tuult, siis erutus aina kasvas Kuna kohapeal on ka maailmatasemel golfiväljak ja harjutusplats, siis tagusin ka ajaviiteks harjutusplatsil golfi – plaanis ju järgmisel hooajal ka roheline kaart teha ja tuulevaikuses ajaviiteks tegelema hakata.

Ok, kolmandal päeval siis tuli tuul ja hommikul kohe randa. Teised tulid ka Hurghadast kohale ning sai päev läbi triibutada ja oma roostes sõiduoskusi veidi lihvida.

Järgmisel päeval tekkis mõte tripata Hurghada lahe keskel olevale väikesaarele, kus väga ühtlane tuul ning korallidevabad pikad liivapõhjaga sõiduspotid.
Hommikul kohe taksiga linna ja SeaGulli hotelli tagant kohaliku surfikunni kaudu paadiga saarele. Surfivõimalused paistsid super ning tuli käbe kama üles rigada. Flätis sai hästi veiki-stiili karata ja tuule tõustes tekkisid ka mingid väiksemad murdlained mida vahelduseks traageldada. Kuna pimedaks läheb suht järsku, siis jäime omadega veidi hiljapeale ja tagasisõit oli väga märg ja külm. Selle leevenduseks saime aga kohe reisukaaslaste pessa sooja dušši alla ja mõned kõvemad klõmakad viskit.

Järgmiseks päevaks oli uus plaan minna Soma Bay laguuni kaema, kus mõnda aega tagasi veetsid aega Team Spinnersi kamp ning kiitis väga. Saigi jõululaupäeva hommikul uuesti siht linna poole võetud, kuna see spot jääb üles põhja suunas. Võtsime ühe kohaliku taksobussi ja sõitsime sihtkoha poole, mis 50km kaugusel linnast. Mõne aja pärast jõudsime kohale ning nägime sisuliselt kõrbe kohal lohesid üleval, lähemale aga sõites avanes kena lahesopp, kus täiesti flätt ja jällegi head tingimused surfiks. Kohalikus surfiklubis tuli end regada ning läks jälle sõiduks. Kuna oli vaiksem maatuul, siis oli veidi auklik ning vahepeal pidi päris kõvasti roolima 10.5 ruudusega. Koos vahepausidega sai kenasti jälle päev õhtusse. Kuna oli jõululaupäeva õhtu, siis tekkis ühine plaan seda koos tähistada sööma ja joomaga. Kohaks valisime rahvusvahelise Hard Rock Cafe ning seal möödus aeg hilisõhtuni.

Järgmisel päeval oli hommikul tuult vähe. Pealelõunal läksime Buzzha Beachi ootele, kuna oli lootust et nagu ikka tõstab õhtupoole. Seda tegigi ning sai poolteist tundi kenasti kirja.

Viimasel päeval läksime El Gounas oma hotelli lähedale Mövenpicki kiteranda. See pole nii hea kui Mangroovy ehk Buzzha beachil, kuid asja uurides oli suund päris hea ning vahelduseks sai uues kohas proovida. Sõita sai jälle mitu tundi, kuid vahepeal ikka pidi kõvasti roolima ka.

Kokkuvõttes oli kena surfitripp, kus nädalast sai sõita 5 päeva. Konksust väljas rippumisest olid käed põlvini veninud, kuid samas oleks ikka veel tahtnud edasi surfata – mis teha kui ikka nii meeldib.

Kohalikega rääkides kiideti väga Marsa Alami, mis pidi ka väga super koht olema. Järgmine kord kui sinnapoole asja, siis võiks lähemalt uurida, kuda on.

Viskasin ka tripist mõned klõpsud üles (krt, impordib jah täitsa lambist segamini – ehk mingi workaround kuskil foorumis selle kohta kirjeldatud)

Kõigile aga head vana aasta lõppu ja uue juba võtame koos vastu loomapere keskis

Meie selle hooaja kaugem lauatripp oli ida-blokki Gruusiasse, mis tõotas palju radadega rikkumata lumiseid nõlvasid ning samuti ka Sovieti-aegseid nostalgilisi reisuelamusi. RRD tiimist osalesid üritusel Margus, Asko ja Raivo. Arpo väänas õnnetult nädal enne reisu jalga ning pidi kahjuks tripi ära jätma, mis oli tõeliselt “bad luck” – aga noh Murphy laksab teinekord ikka väga valusasti ning ikka kõige kehvema ajastusega.Aga järgnevalt püüan siis taastada mälu järgi meie reisupäevade olulisemaid sündmusi:

1. päev
Jõudsime pärast öiseid lennuki ning bussisõite hommikul 9 paiku Gudauri mäestikku ning trotsides magamatust seadsime sammud ikkagi tõstuki poole, kuna avanev lumiste mägede vaatepilt ärgitas tugevat tungi
Kuna radadel sõitmist väldime juba mitmeid aastaid, siis on Gudauri mäestik suhteliselt ideaalne, sest peamiselt on kogu mäestik off-piste.

Esimesel päeval eriti siiski sõitmisest miskit välja ei tulnud, sest magamatu zombi-stiiliga võib end üsna lihtsalt ära lõhkuda. Lõuna paiku läksime hotelli puhkama, et säästa end järgnevateks päevadeks.

2.päev
Teisel päevalt tuli päris pikk sõidupäev – päike paistis üsna palavalt, allpool oli kõva sula ning väga hea sõita polnud. Kõrgematel nõlvadel (3000 m) oli sõitmine parem. Värsket lund siiski polnud, kuid kannatas sellegi poolest kenasti sõita.
Õhtul külastasime kõrvalhotellis peatunud osa reisukambast. Seal kulges õhtu kenas meeleolus koos kohaliku veini ja õllega. Õhtu kulmineerus kohalikus diskoteegis tekiilashotte kummutades ning puntratantsu trallides. Väga hilja peale õhtu siiski ei läinud ning läksime sutsu peale keskööd “koopasse” pikutama

3. päeva hommikul oli hotelli aknast näha, et sajab vihma, mis vallandas rõõmuhõisked, kuna see tähendab kõrgemal värsket lund. Tõstukitega üles sõites avaneski vaatepilt väiksemat sorti lumetormiga ning nähtavus väga hea ei olnud. Saime teha mõned laskumised, kui ülemine tõstuk suleti. Õnneks ilmaolud paranesid ning kuni õhtuni oli super sõidupäev suhteliselt paksus värskes lumes. Seda pigem ülemistel nõlvadel, kuna allpool jällegi tegi märtsipäike natuke kurja.

4. päev
Eelmise päeva maha sadanud lumi oli öösel kenasti kõrgematel nõlvadel tuisanud ning nõlvad olid jälgedest puutumata puudriväljad. See hommik oli superluks – paistis kena päike, lumi kandis kenasti ning pealmine kiht oli 10cm puudrit. Ülimalt mõnusad olud freeride stiilis nõlvadel kruisimiseks. Sõitsime läbi erinevate orgude ning pikkade laskumiste. Filmisime ka sõitu, kuid üsna palju materjali jäi kehvasti kuna kogemata oli peale jäänud kaamera zoom, mis tekitas “blair-witch” efekti.

5. päev
Mõtlesime huvi pärast külastada ka teist Gruusia suusakeskust, mis asub ca 250-300km kaugusel Gudaurist. Kell 5 hommikul asusime teele hotellist tellitud 7-kohalise bussiga. Bussijuht arvas, et mägedest alla- ja ülessõitude tõttu läheb sõiduks 4 kuni 5 tundi – õnneks olid teeolud üsna head ning kohal olime juba 8 paiku. Avanev vaatepilt oli suhteliselt kole, sest lumeolud olid kehvad. Eelmisel õhtul telefonitsi pärides väitsid kohalikud et pool meetrit peaks lund olema. Tõesti – pool meetrit kohati oli, kuid ausalt tunnistades saime kena tünni. Sõime hommikust ning tekkis mõte minna Tbilisi päälinnaelu kaema. Avanev pilt oli suhteliselt värskendav ning mõneti ka nostalgiline, meenutades siinseid aegu 15a tagasi, kui ihaldatuim riietusese oli must nahktagi Tsillisime mõned tunnid linna peal ja nautisime lahedaid kontraste.

6. päev
Jällegi korralik pikk sõidupäev, kus tegime erinevaid hüppeid ning kaarutasime niisama nõlvadel. Alumistel nõlvadel jällegi kiskus kole sulale ning pigem hoidsime ülemiste tõstukite lähedale.

7. päev
Viimane päev mäel oli udune ning nähtavus ei olnud üldsegi kiita. Vahepeal sulgeti ka kõrgeim lift puuduliku vaatekauguse pärast. Samuti oli öösel kõvasti eelneva päeva sulalund kokku külmetanud ning alumistel nõlvadel oli allatulek tõsine katsumus, kuna kivikõvad laskumised peksid kõvasti põlve-amorte. Sellised olud on suurepärased ka erinevate vigastuste tekitamiseks ning pidasime õigemaks viimast päeva võtta tagasihoidlikumalt.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et reis oli super ning korralduse eest suured tänusõnad Margusele ning loodetavasti realiseerime ka edaspidi reisuplaane erinevatesse suurtele massidele avastamata sihtkohtadesse, kus meie tugevat puudrisõltuvust ravida.

Asko on kokku kleepimas ka videomaterjali meie tripist ning pildid kogume samuti kokku ja riputame üles.

Eks siis süngime värki