Põgus meenutus eelmisest aastast ja väike kokkuvõte päeviku pidamisest. Hmmm võin kindlalt väita, et 2008 aasta oli minu joaks väga edukas nii sportimise mõttes kui ka muidu:) Tiimi leht alustas tööd veebruari algusest ja sellest ajast ka minu sissekanded surfamisest. Sõidupäevi tuli 57 ja sõidutunde 126. Need arvud pole muidugi 100% täpsed, kuid umbes täpselt ikka…ehheee. Eelmiste aastate võrdlust pole, siis paralleele kahjuks tõmmata ei saa. Eelmine aasta olin suhteliselt paikne ja surfireisil käisin ainult korra aastavahetuse paiku Hispaanias, Tenerifel. Tuulega seal kahjuks ei vedanud ja ainult 2 päeva sain kirja. Talv oli ka eelmine aasta kehvake, et 1 päev ka lumesurfi seetõttu. Eelmise aasta minu populaarsemad surfikohad olid üllatuseks Katariina beach ja Kakumäe..ciiciiciiiiii. Aga parimad kohad loomulikult Raeküla ja Rohuneeme flätt. Eelmisest aastat jäävad meelde IKO koolitus ja RRD freestyle &wave kitecupi võit:). 2009 aasta tuleb loodetavasti väga tuuline ja, et seda vabaaega jätkuks surfamiseks:D Hetkel on juba suur ärevus sees eelseisva Hawaii reisi eel:) Kõigile sõpradele ja TeamRRD liikmetele soovin ilusaid kordaminekuid 2009 aastaks!!!!Kesa-le ja Kristi-le head põrumist IKO koolitusel jne.

Laupäeva päeval otsustasime me neljakesi Bountz, Eva, Kristi ja Kesa Otepää poole kulgema hakata. Jõudsime kohale kaks tundi enne mäe sulgemist, rahvast enam väga palju mäel ei olnud ja järjekorrad tõstukite juures talutavad.  Saime jala soojaks sõidetud, Kristi ja Bountz tegid kiirlaskumises võistluse, mille 3 katse järel edukalt võitis Bountz. Laupäeval oli mägi 9-ni lahti ja lõpetasimegi siis koos Asko, Britti, Siimu & co-ga. Pühapäeval, kes varem, kes natuke hiljem, peale tugevat sportlaste hommikusööki, jälle mäele. Juba hommikul aknast vaadates oli ilm nagu postkaardil, päike ja lumi ja 5 kraadi külma, ühesõnaga kõik jutud. Rahvast oli  muidugi nagu muda, aga nõlvad täitsa head. Kindel plaan oli sel päeval suurest slaalomivõistlusest osa võtta – väike soojakssõit ja üles vaatama. Panime strateegia paika ja stardijärjekorda. Kesa tegi arvestatava aja, aga me ülejäänu kolme nina alt korjati värvilised tikud (loe rajamärgistuspostid) kokku just enne kui hoo sisse lükkasime. Teine võistlus oli “libisemisvõistlus” ehk kiirlaskumine, millest võttis osa Kristi ja sõitis mõlemad katsed täpselt 22.44, millega saavutas “osalenukoha”. Pimeduse saabudes lubas Britt väikse filmijupi teha, aga ilmselt mingi lühise tõttu kustus mäevalgustus ja lift jäi seisma mõneks ajaks, tekinud pimedus mäel võimendas niigi väga ilusat päikseloojangut. Kui valgustus ja liftid uuesti tööle saadi oli juba aeg hakata Tallinna poole tagasi kulgema.

Kokkuvõttes väga superluks nädalavahetus!

Viimastel päevadel on väistud erinevaid mäekeskuseid. Muljed, et Munakas hea lähedal, aga tiba vähese lumega. Läti Zagarkalns igati mitmekülgne pargi ja tavanõlvaga, aga kohale sõitmine veidi tüütu. Kutseka kohta teab Asko rääkida:) Igal juhul hakkab lumelaua hooaeg tuure üles võtma juhei!

Käisime lõuna naabritel külas! Polnud üldse paha, oli täitsa mõnus!

Häid jõule tiimikatele!

Väike viidik (kliki youtube’i ja watch in HD):

Kokkuvõtlikult isiklikke muljeid viiest mäel veedetud päevast, kuhu sisse ei mahtunud muidugimõista päris kõikke. Lisaks sai nühkida veel mitmeid moguliradasid, niita pisikesi männipuid ja lihvida kive. Eks igaühel ole jutustada oma stoori, minu oma on siin

Kätte jõudis 5. dets, mil asjad autosse tõstsime ja Eestimaa tolmu jalgealt pühkisime. Nagu ikka, päev täis tegemisi ja ärevust. Laeva jõudes tekkis iga-aastane mõnus chill – ees ootas 5 päevane lauareis Skandinaavia ühte populaarsemasse keskusesse Trysili.

Nagu tavaks saadud tinutasid enamus meessoost olevusi end täpiks. Peensustesse laskuda ei tahaks, kuid päris mitmel meist ei olnud hommik kiita. Õnneks lainetus praktliselt puudus ja laevasõit möödus paremini, kui minna oleks võinud.

Enne lõunat maabusime Stockholmi ning algas umbes 530km sõit Trysilisse. Gepsu abiga olimegi enamvähem planeeritud ajaks kohal. Siiski, ei saa ilma viperusteta… tuli välja, et meie maia oli asukaid täis! Ja üllatuseks olid nad mökki omanikud pealekauba. Tuli välja, et nendele oli unustatud teatada meie saabumisest. Tunnike kähmlust, mille tulemusena leiti üheks ööks asendusmökki. Majake oli tunduvalt läägem ja 10 inimesele kitsas. Õnneks ootas järgmine päev õige maja, õige saun ja köök, koos rohke õlle ja maitsva söögiga

Esimene päev mäel. Miinuskraade talutavalt 4/5 ringis. Oli sadanud värsket lund. Üleval korrusel paistis päike. Ühesõnaga tingimused olid väga head. Otsustasime mäega tutvust teha ja võimalikult palju soojenduseks läbi sõita. Saime tipust nii mõnegi hea puudrise laskumise. Kahjuks osutus tõeks asjaolu, et hooaja alguseks suurtes kogustes maha sadanud lumi ei olnud piisav, et katta teravaid kive, mis offpistes meid kummitama hakkasid. Seega puude piirist kõrgemal tuli üsna rahulikult võtta, et end mitte puruks sõita. Vahele ütlen, et nägin mõni päev hiljem üht korralikku litakat, kus üks suusamees just selliselt end vastu kivi uperkuuti lasi ning mõnikümmend meetrit kukerpallitades mäest alla veeres. Terveks jäi vist, sest jalad ta alla võttis.
Esimene päev veeres õhtusse. Ilusad vaated, mägede taha vajuv päike ja tuju mega. Veidi kärakat ja sauna ning juttu teise maja rahvaga.

Teine päev mäel. Plaan oli esialgu parki kiigata. Kuid esimesel päeval olime juba haisu ninna saanud, et parki põhim ei olegi… tuli ka täna tõele näkku vaadata. Õnneks oli maha sadanud 5-10cm puhast lund. Kõik rajad olid veel gruumimata ja kuna oli esmaspäev, siis valitses täielik vaikkus. Nautisime neid pikki puudrisi laskumisi kuni jõudsime.
Päeva teises pooles sai ette võetud ka üksik kikker, mis mäe jalamil paremas nurgas asetses. Koht oli selle jaoks liiga veider, sest gapi ületamiseks oli vaja kõvasti hoogu. Samas hüppeni jõudmiseks oli vaja tugevalt paremale kantida, et üldse sinna jõuda. Paar esimest korda saigi nii flätti prantsatatud, järgmine üle ja ülejärgmine külg ees nukki Minu jaoks oli selleks päevaks hüpetega kõik. Tugev põrutus ning põlv käis ka vist mittekavatsetult teises asendis. Õnneks Timo loomakreem toimis tõhusalt ja järgmiseks päevaks oli valu läinud. Britt ja Juts jätkasid harjutamisega, kuid lõppetulemus umbes sama… flättflätt ja veelkord flätt. Mõni päev hiljem sooritas Britt kui ka Juts mõne korralikuma hüppe ja samuti krässi. Ühesõnaga, käis veidi üle :S Peale kikkerit ründasime Brittiga boxi. Tema õnnetuseks vigastas peale mõningast harjutamist põlve ja viimane laks pani kõrvaltvaatajail pisarad jooksma. Valus! Ise sain hakkama bs boardi switchi maandumisega ja ülejärgmine päev fs boardiga. Esimestel katsetustel ei pääsenud muidugi nii lihtsalt. Täislaks kanniga rauda. Otse kümpi nii, et judinad üle selja jooksid.

Kolmas päev mäel. Märksõnadeks väsimus ja lihaste kangus. Päev hiljem avastasin, et korralik venitamine peale treeningut oleks tunduvalt leevendanud järgmise päeva olukorda. Kuna lihased pinges ja valusad, siis hommikune laskumine maja juurest radadele läks veidi nihu. Tulin alla puudrisest künkast ja lajatasin külg ees selle sama haige kanni peale kõvale sõiduteele. No mine pekki, kui valus! Lamasin ja krigistasin hambaid paar minutit. Seega oli minu päev otsustatud. Hüppeid ja reile ei tee. Britt oli imedekombel püsti saanud… isiklikult kartsin, et temale jääbki teine päev viimaseks.
Öösel oli temperatuur langenud ning hommikul veidi alla -10ne. Rajad hakkasid tasapisi jäiseks muutuma sest uut lund peale ei sadanud. Et mitte tühja karata, siis hakkasime otsima erinevaid spote ja võimalusi. Tutvusime põhjalikumalt mäe parempoolse küljega kui ka tagumise (põhjapoolse) otsaga. Sealt hakkasid välja kooruma mõningad rannid mida järgmistel päevadel põhiliselt nühkisime. Õhtu nagu ikka väike õlts, saun, jauramine ja magama. Seekord andis minul tunda üleväsimus ja jäin teistest veidi varem puhkama.

Neljas päev. Hommikul oli tervis parem, lihased venitamisest puhanumad. Õhu temp püsis tugevalt miinuses. Lund öösel ei olnud sadanud. Käisime hommikul linnapeal litutamas. Naised shoppasid, mehed tegid poe ees suitsu. Linna sõites juhtus ka väike intsident. Meie buss läks kraavi. Õnneks oli tubli ja töökas Trysili staff traktoriga abiks ja välja me saimegi. Nagu tavaks saanud, tegime esimesed soojendustiirud lõunapoolsetel nõlvadel ning siis tagumise otsa puudrispotte otsima. Leidsime sealt päris mõnusa laskumise, mille sisse jäid paar-kolm looduslikku hüpekat. Kokkuvõttes väga chill, eriti need istmesoojendusega toolid, mis üles laskumisele viisid

Viimane ehk viies päev. Valitses üldine vaikus… kas siis väsimusest, tüdimusest või mine tea. Tasapisi hakati sulama ja sõit hakkas laabuma. Tavaks saanud puudrispotid mõningase variatsiooniga. Natuke boxi ja lõpetuseks äss metsarada. Prse sellest oli küll kahju, et alles viimasel päeval selle spoti avastasime :S Aga nagu Timo ütles, sai hea emotsiooniga reis lõpetanuks lugeda :)

Õhtu veidi paar kohustusliku õlle kuniks teise maja rahvas külla jõudis. Väga emotsionaalseks kujunes seltskonnamäng Maffia, mille lõpetasime umbes pool kaks öösel.

Hommikul algas tagasisõit kodumaale. Teeolud rasked, jõudsime siiski ilusasti laevale.

Naiss

Viidik ka otsa siis ikkagi

Trysil ’08 from Asko Elken on Vimeo.

Pole juba ammu surfata saanud, kuna vesi on hetkel väääga külm:) Asendasin surfi mõneks ajaks Tehas Metallist AS jõusaaliga. Üritan käija 2-3 korda nädalas ja korraga 1,5-2 tundi treenimist. Esmaspäeviti on hea võimalus  sulgpalli mängida ja seekord kasutasin seda varianti. Tunnike mängimist võtab korralikult higistama ja tunnike veel jõudu peale:) Teada on , et freestyle harrastav lohesurfar on riistvõimleja merel:D Painduvusel ja jõul on suur tähtsus trikkide sooritamisel.   Läbi inertsjõu tehakse enamus lohesurfi trikkidest, kuid alati see ei õnnestu ja siis on palju abiks, kui vähe rohkem jõudu varukas on:) Soovitan soojalt peale surfamist ka venitusharjutusi teha, see aitab vältida vigastusi ja säilitab painduvust.

lumest, mis kohekohe sulama hakkab. Eile õhtu raporteeris Siim Laulukalt, et nõlv väga hästi sõidetav. Minikikkerid ja üks puupink boxiks üles pandud. Kiirustasin seitsmeks mäele ja üllatuseks oli tõesti pöörfi konditsioonis. Rahvast ka omajagu. Hiljem laekusid Jane, Kristi ja Kesa.

Nühkisime Brittiga põhiliselt boxi. Sain esimese fs slide’i korralikult lukku. Siis hüppasid miskid freeski vennad peale ja hakkasid raiuma. Jää, mis boxi libedaks tegi oli üsna kulunud ja tänu sellele tõmbas esikandi kinni, mille tagajärjel nägu ees lumme krässisin. Teiskordsel katsel sama lugu. Kuna boxi oli piisavalt sõidetud ja mingid slaavlased selle enda istumise alla tirisid, et lõbusõitu teha, sai mõned väikesed kikkerid ette võetud. Seekord ei suutnud miskipärast 36ga korrektselt hakkama saada. No perkäle. Raiusin ja raiusin, lõpuks tuli enamvähem rahuldav sooritus ära ning oligi aeg end kokku pakkida ja koju seada. Kokku tuli natuke üle 2h sõitu

Britt sai hakkama bs slide’i ja esimese kolmkuuega… küll aeglaselt kuid ilusasti. Väga tubli!

Täna peaks olema viimane päev novembris lume peal liugu lasta. Hüpake õhtu kampa!