Vastupidiselt Raavo kogetule võiks öelda, et väga luks päev oli ikkagi! Säga ja Raimoga tegime väikese snowkite-safari. Startisime Munalaiu sadamast ja sõitsime üle Manilaiu. Teisel pool laidu kasvas suht lai kõrkjaväli, mis püüdis enda alla mõnusa puudri. Esimesed tunnid, nagu Oll armastab öelda, mõnulesime seal kui sead rukkis (kõrkjas). Päike paistis ja lumi tuiskas! Anilaiul kohtasime Raavot, kellega suurest taasnägemise rõõmust kogemata lohed kokku lasime. Selle tulemusena, kahjuks, pidi Raavo lahkuma Anilaiult mandrile juba kondimootoriga. Aeg lendas, tegime väikese söögi ja sõitsime pikki laidu tagasi. Säga ja Raimo surusid üle laiu, ma ise sõitsin ümber ja sadamas tagasi me olimegi. Vaikselt pakkisime asju, keegi väga ei kiirustanud. Liinide kokku keeramise vahepeal tõstis Säga pea, vaatas loojuvat päikest ja ütles: täna oligi SEE PÄEV! Päev milliseid on ainult korra aastas… või vähem.

Munalaiu Snowkite from Reimo on Vimeo.

Käsime kah eelmine nädal neljapäeval Zagaris. Jalg juba täitsa kannab ja ei suuda ju niisama olla. Kuid hirmus lugeda, kuidas mehi nädalavahetusel langes:( Omast käest teab, kui pikk ja vaevaline on paranemise protsess. Tugevat närvi mehed!

Järjekordne viidik Zagari saagast:

Zagarkalns 19.02.09 from Reimo on Vimeo.

Heee tundub, et meie tiimil on kehv nädal olnud. Pole hullu, mina olen veel terve! Käisin täna Manilaiu juures sõitmas. Kui eile pärnakad sõitsid lohedega Kihnu ja tagasi, siis täna toimus jää minek ja Kihnu-mandri vahel siras silmapiiril vaba vesi. Hommikul veel tulid pärnukad lohedega üle!! Päris kõhe oli autoga jääteel sõita, peale vee nägemist. Lumeolud merel olid kehvad. Tuisanud lumi oli lahtine ja kandus tuulega laidude külje alla. Tuul oli puhangulisem, kui eile, kuid päris hea. Peale tunnikest hullamist, lasin Anõlaiul Reimoga lohed kokku. Õnnetus juhtus ohtlikus kohas. 15m allatuult olid väga kõvad kivid. Õnneks minu lohel läks kolm liini katki ja lohedest läks jõud välja enne kividesse lendamist. Sel korral pääsesime vigastusteta. Peaks äkki veele tagasi minema, siis ei saaks nõnda palju vigastusi? Kiiret paranemist! Nüüd oleks hea tiimi sisene võistlus teha?? )

Plaan oli algul Jüri põllule minna, aga kehvad lumeolud sundisid Maardusse minema. Valik oli õige, kuna kell 11 kohale jõudes puhus pagiline lõuna tuul ja päike säras kaunilt. Lund oli järve jääl vähevõitu, kuid kannatas sõita ilusti. Tegin Argole koolitust ja 45 min harjutamise tulemusena saime esimesed triibud lukku:) Rahvast oli palju, kuid ruumi jätkus kõigile. Suureks üllatuseks nägin Sookat, kes kelgutas purjega rõõmsalt..ehheee.Meie tiimist oli Bountz perega ja sõpradega kenasti kohal meelt lahutamas:) Proovisime Argoga tandem sõitmise ka ära, nii et mina loheküljes ja Argo leash-iga minu küljes. Hmm päris huvitav kogemus oli. I le panin täpi muidugi oma lollusest ja liigsest hulljulgusest, kui vasakule randmele kukkusin. Kukkumine iseenesest väga hull ei tundunud, kuid valu ja ragin andsid kergelt märku, et mingi luu vist võib katki olla:( Traumapunktis pildid näitasid , et luud kenasti terved ja tugeva põrutuse pähe kirjutame selle kukkumise. 4,5 tundi kirjas ja emotsioonid nagu ikka laes.

Otsustasime siin backide, frontide ja reilide vahel oma elu veidi vyrtsitada ja saarega tutvuda, votsime kohaliku takso ja soitsime nahkhiire koopa juurde. Moned juba teadsid, et see on katsumus…aga Besti Aivo arvas, et kui juba tavalised turistid seal hakkama saavad, siis meie osavnapud kindlasti saame…

Takso muidugi nii korgele makke yles ei vedanud, saime veoauto kasti ennast sokutada. Kohapeal vaidlesime instruktoriga hinna yle, see saatis pikalt ja ytles, et voite ise ka ju minna, aga Kristi kartis ise minna ja oigesti tegi. Juba marssida dzhunglis koopani oli kohe, koopasuu juures pooled meist kahtlesid, aga kuidagi piinlik oleks ka kui edaspididi vaikse rummi juures ikka ninapeale visatakse, et see on see mees, kes nahkhiirekoopa juures ootas..irw…

Enne kui alla hakkasime minema, oli hirm ainult madude ees, aga kui nagime seda rada, siis saime aru, et maod pole probleem. Ronida tuli mooda riffe ja kive, mis olid nahkhiire kakast ligased ja libedad, Aivo laks koige ees, kui ta lopuks seisma jai ja ymmargust kivi kallistas ja ytles, et enam pole kuskilt kinni hoida, siis otsustas Kristi enam mitte edasi minna ja istus maha, Amper ja instruktor kaskisid edasi minna ja kiiresti, saigi tehtud. Onneks polnud peale seda enam midagi jubedat, madusid ajas ka instruktor kividega eemale, sest all oli vaike ookeanibassein. Sinna joudsime, siis pakkus suplust, aga me olime koik naost kaamed, raputasime pead ja hea meel, et elus, ainult Amper oli kylma naoga ja tegi nahkhiirtest pilte ning hyppas parast seda ookeanibasseini. Kristi oli nii shokis, et hyppas jargi…Edasi olime koik vees ja onnelikud, et elus…kuigi tagasiminekuga venitasime pikalt…

Tana kui tuul jalle hommikul loppes, avastasid Kristi ja Aivo, et samas voiks seal koopas kuu aega trenni teha, kuni tee kaib kribinal krabinal ja selleks, et instruktoriks hakata pole vaja muud investeeringut kui kaks taskulampi, millega turistidele nakku valgust naidata…irw…

Jou,

Lopuks ka moned read siit Boracaylt. Moned paevad tagasi saime siis Kristiga tehtud oma IKO kursuse ja nyyd paber kaes. Kursus kestis 6 paeva, esimene paev oli esmaabi. Teise paeva hommikul veits teooriat ja siis pidime naitama, mida veepeal oskame ja parast lounat jalle teooria. Kolmandal paeval nagu ikka teooria, teooria ja siis kaatriga White Beachilt merele paadist lohe ohku laskmist ja alla votmist harjutama. Ei olnudki vaga raske nagu algul olin kartnud. Kevadel Viltsi paadiga harjutamine tuli nyyd kasuks, kuigi see paat siin oli kordades suurem ja voimsam. Neljandal nagu ikka teooria ja rannas self rescue harjutamine, mille ajal mina istusin kohalikus arstikabinetis ja andsin vereproovi. Tagasi opingute kallale sain asuda jalle peale lounat . Viiendal paeval jagati kursus kaheks, yhed said omale opilased ja pidid neid koolitama, teised jalgisid ja pidid parast kommenteerima, mida koolitusest arvavad. Kuuendal paeval oli teiste kord koolitada, ehk siis ka minu ja Kristi. Aga mida ei olnud oli tuul, seega tuli enamus aega raisata teooria peale. Aga lopptulemus hea, paber taskus ja nyyd toole loodetavasti.

Tuulega siin tegelt vaga kiita ei ole. Puhub mingi kolm, neli paeva jutti ja siis jalle paar kolm paeva pausi. Tana kaisimegi hommikul Kristi ja Aivoga soitmas mingi 1.5 h ja oligi koik. Eile ei saand yldse soita, passisime niisama terve paeva rannas. Hakkan juba ara harjuma selle mitte midagi tegemisega. Lubab jalle paremat tuult laup ja pyhap. Selle eest kui ikka laksab siis korralikult ja mitu paeva jutti. Kui puhup siis on traffic ka merel paris hull, lohesid ikka 50-60 ringis korraga peal. Rand on u sama suur kui Parnu paradiisi rand, voibolla natuke pikem. Ohtud mooduvad White Beachil rummi juues, eriti nyyd kui Besti Aivo ja veel moningad eestlased siin on.

Tsau! Eelmisest über-lumelaua nädalast väike viidik:

lauda.me crew Zagarkalnsis from Reimo on Vimeo.

Ja väike lugu video juurde www.lauda.me

Aga kahju nüüd pärast seda lohe matsu on nädalaks kindlasti paus. Kaks päeva nüüdseks möödas ja olemine on väga puhanud. Tahaks mäele!

Olin lumest puhkusel olnud juba terve kuu, kui lõpuks avanes võimalus Läti üüberparki avastama minna. Kõik eelnevad kommentaarid Reimpsi poolt vastasid tõele Tõsiselt parim park, mida siiani sõitnud olen. Seal peaks leidma tegevust igaüks, kes freestyle’i vähegi sõidab. Ülevalt oli 3 liini kikkereid igas suuruses… pluss väiksemad künkad boxide ligidal ning teisel nõlval asuv minipark. Boxid reilid samuti olemas, väga korralikud, ainult sulaga hakkasid kinni
Laup oli tiimist kohal Reimo, kel selleks ajaks 3 mäepäeva seljataga ning si**ks filmimaterjali lindil. Ja need pärnakad väga ei hellitanud ka… seega peaks väga hea staff välja tulema
Ise lükkasin kaamera vurisema pühapäeval. Väsimus oli veidi sees ja kobaraid rohkem. Mõned natuke paremad shootid kleebin varsti kokku vast. Meiega oli veel 2 eesti tüdrukut, kes rebisid kolmkuusi täitsa vabalt… lasid c-reili jne. Krt hullud kõik! Ja ühe asja avastasin veel – 15min plaadile on ikka veidi kehvem kui 1h lindile. Ei pea start-stopp nuppu nii paaniliselt vajutama ja võib kindel olla, et kõik vajalik ka peale jääb.

Tänaseks plaanitud  koolitus Maardu järve peal. OLud  muidugi väga vesised, kuid leidus üks väike koht järve servas, kus oli natuke lume taolist ollust;) 3 tundi läks aega ja õpilane triibutas 7 m2 obsessioniga.  Ise sain 30 min extreemsust ja harrastasin lumelauaga veesurfi:) Huvilisi jätkus järvele küllaga. Isegi mõni mees sõitis mööda vett tagumiku peal pääääris pikad triibud. Kahju, et pildi materjali näidata ei ole;)