Just for us

Zagarkalns veebruar from Asko Elken on Vimeo.

Olin lumest puhkusel olnud juba terve kuu, kui lõpuks avanes võimalus Läti üüberparki avastama minna. Kõik eelnevad kommentaarid Reimpsi poolt vastasid tõele Tõsiselt parim park, mida siiani sõitnud olen. Seal peaks leidma tegevust igaüks, kes freestyle’i vähegi sõidab. Ülevalt oli 3 liini kikkereid igas suuruses… pluss väiksemad künkad boxide ligidal ning teisel nõlval asuv minipark. Boxid reilid samuti olemas, väga korralikud, ainult sulaga hakkasid kinni
Laup oli tiimist kohal Reimo, kel selleks ajaks 3 mäepäeva seljataga ning si**ks filmimaterjali lindil. Ja need pärnakad väga ei hellitanud ka… seega peaks väga hea staff välja tulema
Ise lükkasin kaamera vurisema pühapäeval. Väsimus oli veidi sees ja kobaraid rohkem. Mõned natuke paremad shootid kleebin varsti kokku vast. Meiega oli veel 2 eesti tüdrukut, kes rebisid kolmkuusi täitsa vabalt… lasid c-reili jne. Krt hullud kõik! Ja ühe asja avastasin veel – 15min plaadile on ikka veidi kehvem kui 1h lindile. Ei pea start-stopp nuppu nii paaniliselt vajutama ja võib kindel olla, et kõik vajalik ka peale jääb.

Kokkuvõtlikult isiklikke muljeid viiest mäel veedetud päevast, kuhu sisse ei mahtunud muidugimõista päris kõikke. Lisaks sai nühkida veel mitmeid moguliradasid, niita pisikesi männipuid ja lihvida kive. Eks igaühel ole jutustada oma stoori, minu oma on siin

Kätte jõudis 5. dets, mil asjad autosse tõstsime ja Eestimaa tolmu jalgealt pühkisime. Nagu ikka, päev täis tegemisi ja ärevust. Laeva jõudes tekkis iga-aastane mõnus chill – ees ootas 5 päevane lauareis Skandinaavia ühte populaarsemasse keskusesse Trysili.

Nagu tavaks saadud tinutasid enamus meessoost olevusi end täpiks. Peensustesse laskuda ei tahaks, kuid päris mitmel meist ei olnud hommik kiita. Õnneks lainetus praktliselt puudus ja laevasõit möödus paremini, kui minna oleks võinud.

Enne lõunat maabusime Stockholmi ning algas umbes 530km sõit Trysilisse. Gepsu abiga olimegi enamvähem planeeritud ajaks kohal. Siiski, ei saa ilma viperusteta… tuli välja, et meie maia oli asukaid täis! Ja üllatuseks olid nad mökki omanikud pealekauba. Tuli välja, et nendele oli unustatud teatada meie saabumisest. Tunnike kähmlust, mille tulemusena leiti üheks ööks asendusmökki. Majake oli tunduvalt läägem ja 10 inimesele kitsas. Õnneks ootas järgmine päev õige maja, õige saun ja köök, koos rohke õlle ja maitsva söögiga

Esimene päev mäel. Miinuskraade talutavalt 4/5 ringis. Oli sadanud värsket lund. Üleval korrusel paistis päike. Ühesõnaga tingimused olid väga head. Otsustasime mäega tutvust teha ja võimalikult palju soojenduseks läbi sõita. Saime tipust nii mõnegi hea puudrise laskumise. Kahjuks osutus tõeks asjaolu, et hooaja alguseks suurtes kogustes maha sadanud lumi ei olnud piisav, et katta teravaid kive, mis offpistes meid kummitama hakkasid. Seega puude piirist kõrgemal tuli üsna rahulikult võtta, et end mitte puruks sõita. Vahele ütlen, et nägin mõni päev hiljem üht korralikku litakat, kus üks suusamees just selliselt end vastu kivi uperkuuti lasi ning mõnikümmend meetrit kukerpallitades mäest alla veeres. Terveks jäi vist, sest jalad ta alla võttis.
Esimene päev veeres õhtusse. Ilusad vaated, mägede taha vajuv päike ja tuju mega. Veidi kärakat ja sauna ning juttu teise maja rahvaga.

Teine päev mäel. Plaan oli esialgu parki kiigata. Kuid esimesel päeval olime juba haisu ninna saanud, et parki põhim ei olegi… tuli ka täna tõele näkku vaadata. Õnneks oli maha sadanud 5-10cm puhast lund. Kõik rajad olid veel gruumimata ja kuna oli esmaspäev, siis valitses täielik vaikkus. Nautisime neid pikki puudrisi laskumisi kuni jõudsime.
Päeva teises pooles sai ette võetud ka üksik kikker, mis mäe jalamil paremas nurgas asetses. Koht oli selle jaoks liiga veider, sest gapi ületamiseks oli vaja kõvasti hoogu. Samas hüppeni jõudmiseks oli vaja tugevalt paremale kantida, et üldse sinna jõuda. Paar esimest korda saigi nii flätti prantsatatud, järgmine üle ja ülejärgmine külg ees nukki Minu jaoks oli selleks päevaks hüpetega kõik. Tugev põrutus ning põlv käis ka vist mittekavatsetult teises asendis. Õnneks Timo loomakreem toimis tõhusalt ja järgmiseks päevaks oli valu läinud. Britt ja Juts jätkasid harjutamisega, kuid lõppetulemus umbes sama… flättflätt ja veelkord flätt. Mõni päev hiljem sooritas Britt kui ka Juts mõne korralikuma hüppe ja samuti krässi. Ühesõnaga, käis veidi üle :S Peale kikkerit ründasime Brittiga boxi. Tema õnnetuseks vigastas peale mõningast harjutamist põlve ja viimane laks pani kõrvaltvaatajail pisarad jooksma. Valus! Ise sain hakkama bs boardi switchi maandumisega ja ülejärgmine päev fs boardiga. Esimestel katsetustel ei pääsenud muidugi nii lihtsalt. Täislaks kanniga rauda. Otse kümpi nii, et judinad üle selja jooksid.

Kolmas päev mäel. Märksõnadeks väsimus ja lihaste kangus. Päev hiljem avastasin, et korralik venitamine peale treeningut oleks tunduvalt leevendanud järgmise päeva olukorda. Kuna lihased pinges ja valusad, siis hommikune laskumine maja juurest radadele läks veidi nihu. Tulin alla puudrisest künkast ja lajatasin külg ees selle sama haige kanni peale kõvale sõiduteele. No mine pekki, kui valus! Lamasin ja krigistasin hambaid paar minutit. Seega oli minu päev otsustatud. Hüppeid ja reile ei tee. Britt oli imedekombel püsti saanud… isiklikult kartsin, et temale jääbki teine päev viimaseks.
Öösel oli temperatuur langenud ning hommikul veidi alla -10ne. Rajad hakkasid tasapisi jäiseks muutuma sest uut lund peale ei sadanud. Et mitte tühja karata, siis hakkasime otsima erinevaid spote ja võimalusi. Tutvusime põhjalikumalt mäe parempoolse küljega kui ka tagumise (põhjapoolse) otsaga. Sealt hakkasid välja kooruma mõningad rannid mida järgmistel päevadel põhiliselt nühkisime. Õhtu nagu ikka väike õlts, saun, jauramine ja magama. Seekord andis minul tunda üleväsimus ja jäin teistest veidi varem puhkama.

Neljas päev. Hommikul oli tervis parem, lihased venitamisest puhanumad. Õhu temp püsis tugevalt miinuses. Lund öösel ei olnud sadanud. Käisime hommikul linnapeal litutamas. Naised shoppasid, mehed tegid poe ees suitsu. Linna sõites juhtus ka väike intsident. Meie buss läks kraavi. Õnneks oli tubli ja töökas Trysili staff traktoriga abiks ja välja me saimegi. Nagu tavaks saanud, tegime esimesed soojendustiirud lõunapoolsetel nõlvadel ning siis tagumise otsa puudrispotte otsima. Leidsime sealt päris mõnusa laskumise, mille sisse jäid paar-kolm looduslikku hüpekat. Kokkuvõttes väga chill, eriti need istmesoojendusega toolid, mis üles laskumisele viisid

Viimane ehk viies päev. Valitses üldine vaikus… kas siis väsimusest, tüdimusest või mine tea. Tasapisi hakati sulama ja sõit hakkas laabuma. Tavaks saanud puudrispotid mõningase variatsiooniga. Natuke boxi ja lõpetuseks äss metsarada. Prse sellest oli küll kahju, et alles viimasel päeval selle spoti avastasime :S Aga nagu Timo ütles, sai hea emotsiooniga reis lõpetanuks lugeda :)

Õhtu veidi paar kohustusliku õlle kuniks teise maja rahvas külla jõudis. Väga emotsionaalseks kujunes seltskonnamäng Maffia, mille lõpetasime umbes pool kaks öösel.

Hommikul algas tagasisõit kodumaale. Teeolud rasked, jõudsime siiski ilusasti laevale.

Naiss

Viidik ka otsa siis ikkagi

Trysil ’08 from Asko Elken on Vimeo.

lumest, mis kohekohe sulama hakkab. Eile õhtu raporteeris Siim Laulukalt, et nõlv väga hästi sõidetav. Minikikkerid ja üks puupink boxiks üles pandud. Kiirustasin seitsmeks mäele ja üllatuseks oli tõesti pöörfi konditsioonis. Rahvast ka omajagu. Hiljem laekusid Jane, Kristi ja Kesa.

Nühkisime Brittiga põhiliselt boxi. Sain esimese fs slide’i korralikult lukku. Siis hüppasid miskid freeski vennad peale ja hakkasid raiuma. Jää, mis boxi libedaks tegi oli üsna kulunud ja tänu sellele tõmbas esikandi kinni, mille tagajärjel nägu ees lumme krässisin. Teiskordsel katsel sama lugu. Kuna boxi oli piisavalt sõidetud ja mingid slaavlased selle enda istumise alla tirisid, et lõbusõitu teha, sai mõned väikesed kikkerid ette võetud. Seekord ei suutnud miskipärast 36ga korrektselt hakkama saada. No perkäle. Raiusin ja raiusin, lõpuks tuli enamvähem rahuldav sooritus ära ning oligi aeg end kokku pakkida ja koju seada. Kokku tuli natuke üle 2h sõitu

Britt sai hakkama bs slide’i ja esimese kolmkuuega… küll aeglaselt kuid ilusasti. Väga tubli!

Täna peaks olema viimane päev novembris lume peal liugu lasta. Hüpake õhtu kampa!

Nüüd natuke üle kuu surfist eemal olnud ja lõpuks ometi tuli korralik prahmakas valget vatti taevast alla . Eilne vaatepilt oli müstiline – sellist sadu tuleb ju kord talve jooksul

Täna oli kindel plaan kuhugi esimesi triipe tõmmata. Nata orksipiltide kaudu saime teada sellisest kohast nagu Valgehobuse mägi. Sürr nimetus ja üsna sürr koht ka . 66km Tallinnast läbi Kose ja kohal olimegi. Bussis juht Kesa tema kaasa Timo ja naised Triin ning Britt. Esimesena sammusime “suure” mäe otsa. Kui aus olla olin veidi paremaid tingimusi oodanud. Kiviklibu oli kohati rajal domineerivam… sai sellegipoolest esimese laskumise sealt tehtud. No oli paras lauaretsimine. Otsustasime siis lastemäe vallutada. Üllatuseks oli seal imepisike kikker ka . Selleks ajaks jõudsid kohale Reimps, Kristiin ja Jane.

Paar esimest laskumist oli üsna puine tunne – õnneks tekkis fiiling peatselt. Reimps rebis esimese stiilse spinni. Viskasin siis kohe mitte nii stiilse kolmkuue järgi . Üllatuseks olid kõik tublid. Silmatorkavam arengu oli teinud Kesa… eks see surf ikka aitab

Maasikas tordil oli muidugi Reimpsi initsatiiv kasutada mäe kõrval asuvat puupinki boxina. Peale Reimpsi, lendasid peale Britt ja Brit. No mida! Ei saa ju kehvem olla
Hoovõtuks vantsisime poolde mäkke ja sealt kaarega alla pingini. 50/50 probleeme ei ole… üritasin siis kohe orienteeruda boardslide’le. Tuleb tunnistada, et tahaks seda proovida enne ilusal sirgelt seiftiboxil . Muidu midagi hirmsat seal pole… vaid tunnetust ei leidnud ja lõpptulemusena tulid pooleldi 50/50 slideid perseli või siis pooleli.

Hakkas vaikselt hämarduma. Pakkisime varustuse bussi ja Tallinnasse leekima.

Oujee, pean sönu sööma, sest eelmises postituses prognoosisin, et selleks hooajaks kriips peal. Noh, nii ta ei läinud. Täna ilus sufikas ja meel röömus, sest RK ju pani võistluse kinni. Kui aus olla, siis ma ainult sellest mõtlesingi … okeiokei, mitte päris, vbl siis natukene

Kohal olid mitmed tiimiliikmed jt sõbrad… naispere ülekaalus. Võtsin rahulikult… vaikselt suplusriided selga, lohe üles. Esimese raksuna panin paar korda lainesse, külm vesi tõmbas hinge kinni ja südame puperdama. Kuna põhispotis oli liiklus üsna tihe, otsustasin paremale ära kalduda. Peale mõningast hängimist proovisin veidi loope. Esimene loop tuli ära aga maandumine perseli, mõned järgmised ei saanud korralikult kõrgust ja viimase maandusin lauale, kuid viskas vimka sisse ning käisin ikka perseli . Seega lukku ei saanudki, samas, väga lähedale küll Mõtlesin, et pohh - väsinud ka veits ja hängisin veidi edasi… mõned neist tulid üpris kõrged. Gräbe 2x kalipsoga on päris raske võtta ja ei viitsinudki . Kokkuvõttes chill päev hooaja lõpetuseks

PS. RK, nüüd saad oma kalipso tagasi . Teisipäevast läheb joomaks, seega nädal poolteist elavate ringis väga ei liigu. Peatse kohtumiseni !