Category Archives: Reisid
Tarifa vol.1
Varsti saab siin tarifal 8 päeva täis. Elame avaras merevaatega kolmetoalises korteris. Midagi eriti siin tarifal muutunud ei ole peale selle, et mõned surfi ja toidu kauplused on juurde ehitatud. Surfata olen saanud viis päeva. Üleeile tegin korraliku 11 km pikkuse allatulle sõidupäeva. Täna aga oli kõige luksim surfipäev. Puhus ühtlane 8-9 m/s tuul ja ma sõitsin 10,5 m2 obsessioniga. Peab tõdema, see aasta suvi ja sügis on nii vähe surfatud, et paljud asjad on meelest läinud ja tunnetus on ka üpris kehv. Kokku sai täna surfatud 4 tundi, peamiselt hp-d ja kiteloop hüpped. Muidugi on siia kogunenud ka paljud pro-sõitjad, sellised 15-16 aastat mehehakatised, kes panevad trikke igast asendist. Plaan on meil siit edasi paari päeva pärast liikuda Mar Menori. Tegemist on hispaania sisemerega, mis asub kesk Hispaania rannikul. Lõpuks tahame jõuda Ovega lõuna Prantsusmaale Leucate järvele surfama. Hoian teid oma reisiga kursis
Boracay 4
Head uut aastat! Meie võtsime 2010 vastu 6h Eestist varem Whitebeachil. Ilutulestik oli võimas! Rahvast palju. Kõik see poiss ja tüdruk mekkis seenemoosi, rumm voolas ojadena ja kõigil oli tore 
Öösel oli taevasse kerkinud täiskuu, mille ümber tekkis tohutusuur halo… omamoodi vaatepilt, mida Eestimaal ei näe.
Tänasega olid rivis kõik kõhuhaiguse käes vaevelnud kaasmaalased. Lõpuks ometi hakkab see hirmus haigus järgi andma. Isegi hoidsin eile veidi tagasi, et täna peale 3p pausi veemõnusid nautida. Üles sain juba kl 10st, natuke skaipi kodumaale ning kl 13st sättisin end randa. Meri suhteliselt tühi, tuul üsna hea. Täpselt 7 rutsisele 2010 Obsessionile. Õige lohe õiges aastas ja peaks mainima, et nüüdsest on 7 rutsine mu lempar Õigete settingutega töötab see loom hirmuäratavalt hästi. Kuigi haiguse järelnähud veel toimisid ja kõhus nati kruttis oli tunne väga iisi. Võtsin kõikide tarkade surfarite soovitused unhook kiteloop’i sooritamiseks arvesse ja hakkasin allatuult lihtsalt loope kerima. Üllatavalt lihtne jällegi Maitse suhu saanud, lasin loobi ajal ka väikse popi ja sealt need tulema hakkasid. Küll algul pisikesed aga sedagi. Vähemalt on reisi üks eesmärkidest täidetud ja võib rahuliku südamega lennukisse astuda.
Tundubki, et soojaks sõidab paari nädalaga miinimum. Oleneb muidugi sõidutundidest ja oludest. Seega kahenädalased surfitripid võib südamerahuga ära unustada. Kui ikka midagi õppida tahad, siis miinimum 3-4 nädalat tuleks puhkust võtta 
Okei, selleks korraks kõik. Loodetavasti saame veel paaril viimasel päeval samasugust head tuult ja merd nautida. Tsau!
Boracay 3 ja Seco saar
Seco on lohesurfi paradiisisaar. Selle lausega ütles ka kõik Saareke ise 400x100m, keskel miski kaktuse taoline taim, keset ookeani asuv, kalurite puhkepaik ja surfarite unenägu
Üks miinus siiski on. Sõit sinna on üpris vaevarikas, eriti tormise merega. Meil muidugi läks paremini. Jõudsime kohale rahuliku tuule ja lainega. Õhtu aga nautisime paar tundi ideaalset flätti 400m ulatuses ja laiust kuni riifini, mis kuskil kaugel silmapiiril virvendas. Pimeduses laotasime kama rannale ja lasime heal ning paremal maitsta – kokad olid valmis küpsetanud piraka sea ning kala koos kõigi lisanditega. Öö jätkus rummkoola, trummi-kitarri ja naljasuitsu saatel. Mõnus
Järgmised päevad algasid varahommikul, kui päike horisondi tagant oma pead kergitas. Kobedamad surfarid tegid oma esimesed sõidud. Klahvid puhtaks, kohvi ning võiku kõhtu ning uuesti merele. Keskpäeval pidasime siestat. Kraade oli +40 ja vbl isegi peale. Päike küttis halastamatult. Õhtune high tide kutsus sõitjad uuesti merele kuni ööpimeduse saabumiseni. Edasi… õhtu 1 korda 2
Kolmandal päeval tegime hommikused sõidud ning keskpäevast pakkisime kodupoole. Laine oli avamerel tunduvalt vihasem. Minu vana merehaige see küll maha ei murdnud… aga ausalt, palju puudu ka ei jäänud.
Saarel sai veidi pilti ja filmi samuti. Küll mitte mõtetes ette idealiseeritud kaadreid aga midagi siiski Seco on saar, kuhu tasuks minna korduvalt
Olles tagasi rutiinses Boracay Bullabogi biitsil… on üpris kodune tunne. Ei taha kuidagi aksepteerida mõtet, et mõne päeva pärast tuleb piinarikas tripp Eestisse ette võtta… kus ootavad kohustused elada jällegi tavalist Eesti elu. Võin juba ette öelda, et see reis oli igati kogemust väärt ja iga siinoldud päev, mis lendas, kui punavägede sõjalennuk MiG, on muhe, kui magus muinasjutt.
Lund Maarjamaale ja peatse kohtumiseni!
Boracay 2
Merry x-maz 2 ya all! Kahju, et teil Eestis sulaks läks. Aga tuleb leppida teadmisega, et see pole koht, kus elu nautida 
naljaga pooleks ofkoors.
Meil siin igasugu asju juhtunud mõne päevaga. Üha rohkem tundub mulle, et terveid eestlasi on siin vähem, kui kõiksugu traumadega sante. Erms põrutas ribisid, Vilz ja Otsa kõhuhädadega pikali, Veix sai päikesepõletuse, Annika kukkus jala veriseks, üks tüüp pani tsikliga matsu… kõikke ei jõua kokku lugedagi. Ise sain täna antibiotsid peale ja nüüd tuleb vähemalt 3 päeva veest eemale hoida 
Vaatan, kui viitsin, kasutan vaba aega kasulikult. Tahaks Whitebeachile kaameraga tuuritama minna. Ah jama, rummi ei tohiks juua põhim 7 päeva tänasest!
Homme teevad posid kindlasti jõulusurfi. Õhtuks on korraldatud väike pidusöök, kuhu kuuluvad ka traditsioonilised Eesti jõuluroad + rumm. Hiljem kolib pidu kindlasti ka Valgeranda.
Mõne päeva pärast (26. dets) suundume Seco saarele. Üks hästi pisike maalapike keset ookeani. Laevaga kruisime sinna ca 6h. Ainukeseks sidevahendiks tsivilisatsiooniga ongi see laevake, mis meid Secole sõidutab. Seega 3 päeva oleme täiesti levikas. Meie kasutuses peaks olema peegelsile flätt ja hästi palju siile Õhtuid veedetakse rummi, lõkke, tantsu ja kitarrimuusika seltsis. Mina lähen tõenäoliselt seenetripile.
28. dets ööseks peaksime jõudma tagasi Boracayle. Päev veel ja siis saan ka piiramatult Tanduaid nautida ning aastavahetuse pidustustest täiel rinnal osa võtta
Veelkord, head olemist pere seltsis! Kirjutan varsti jälle.
Kolm päeva Boracayl
Heia! Nüüd tean, miks Kesa Eestit külastades nii chill oli Põhjus väga lihtne – Boracay elutempo, päike, rand, tuul ja odav elu. Ja kindlasti kõige tähtsam.. surf! Kolmest siinoldud päevast olen surfanud 2. Eile tegin lihtsalt tänu pohmakale ja vaiksemale tuulele puhkepäeva. Noja soojaks annab ikka sõita. See mida hooaja lõpus tegin, tundub hetkel müstika No lihtsalt ei tule. Õnneks läheb iga korraga paremaks ja tõenäoliselt laksan järgmine nädal juba vanu asju ning vbl isegi gereerib veidi juurde
Saarel on eestlasi ikka hulgi. Mõnel läheb juba mitmes aasta. Kliima on super… ei mingit seagrippi jms bullshiti. Vesi polegi nii soolane, kui alguses lootsin. Ilus sinene küll, Valgerand isegi sinisem, kui ette kujutanud olin. Ja tundub, et tuulest puudust ei ole. Krdi mõnsa on lihtsalt mingi pisike set teha, siis väike õlts rannas võtta ning uuesti peale minna. Täiesti suva… kiiret pole ju kuhugi, kui tead, et 18ni vabalt sõita saad
Nagu juba enne öeldud, elu on odav. Rummipudel maksab poes ca 20 eeksi. Joo kasvõi surnuks, kui tahad… raha igatahes enne otsa ei saa Süüa on odav ka väljas. Miski 25 kuni 50 kroonuga saad kõhu punni. Muidugi algul joogiga eriti ei koonerda ka… just mõtlesin ennist, et võiks vähe vaiksemalt võtta. Siin ju see keiss, et kui korra kuuli paned, siis 2 päevane pooleldi täis või pohmas olek kindlustatud. Praegugi rsk käib pea tegelt ringi eilsest… kuigi vahepeal käisin sõitmas 4h, jõin, sõin. Imelik.
Varsti peaks Vilz oma gängiga kohale jõudma. Saab jälle pidu. Siis kellegil oli sünnipäev tulemas… pidu. Siis jõulud. Poisid tüdrukud juba panid eesti pundile menüü kokku. Teeme seapraadi ja värki. Rummi tuleb oma mitu kasti. Seco saarel tõenäoliselt jälle kuulikas. Mida sa öössel ikka tähti vahid
Filmi teen ka… täna pohmaga kuidagi ei viitsinud. Eks ootab kui joogist lõpuks kõrini saab ja kainekaid peale viskab
Eestisse ikka külma ja lund. Tagasitulles tahaks kohe lauda sõita Chiao!
Ariel’s Point
RRD Team meeting in Tarifa 1-13 june 2009
Iga aastane RRD ülemaailmne diilerite kokkutulek oli see aasta siis Hispaanias, Tarifal 1-7 juuni. Olen korra juba Tarifal käinud 3 aastat tagasi ja teades siinseid tuuleolusid ei jätnud ma võimalust kasutamata. Meie tiimist siis reisul; Otsa, Rain, Ranno ja mina. Seekord siis lennuga Barcelonasse ja sealt rendikaga Tarifa poole. 1300 km pole just kõige väiksem vahemaa autoga läbimiseks, kuid Hispaania teed on tõesti head ja teekond möödus kui unenägu..ehhheeee Loomulikult oli suureks abimeheks Tom Tom, kes juhatas meid enda kodumaal .2-7 juuni olime Valdevaguerose rannas Arte surfiklubi juures, kus toimus ka rrd meeting. Terve nädal saime uut 2010 aasta rrd kamasid proovida. Kõik asjad on hetkel veel prototüübid ja muudatusi kindlasti tuleb. Terve nädala puhus bonyente suunda ja tuule tugevus 4-10 m/s. Uutest lohedest olemas siis; Obesssion 2010, Passion 2010, Addiction 2010. Lühidalt iseloomustan uusi lohesid. Uus Obsession siis mõeldud edasijõudnud lohesurfarile freestyle ja freeride suunitlusega. 2009 aasta mudelit on edasi arendatud ja lohe keskosa on laiemaks tehtud ja peaballoon 20 cm võrra lühem. Lohe tõstejõud on meeletu, väga stabiilne õhus trikkide sooritamisel ja muidugi mis üllatas meeletult, et poomisurve on täiesti olematu. Kui esimest korda sõitma läksin, siis oli tunne, et tuult nagu üldse pole. Poom käis põhja hetkega, kuid kite vedas mõnuga…ehheee Enamus ajast sõitsin 10,5 ruuduse Obsessioniga ja selle lohe ka koju kaasa tõin. Hmm eelmise aasta 9m2 lohe vahetasin ringi 10,5 m2 vastu, et miinimum tuulega ikka mõnuga sõita saaks. Passion 2010, SLE lohe on mõeldud algajatele ja edasijõudnud sõitjatele. Poomi surve samuti olematu ja lohe kiiruse poolest piisavalt aeglane, et algaja surfar juhtimisega toime tuleks. Hangtime hea ja väga stabiilne õhus. Addiction 2010 delta shape lohe, väga suure aspekti suhtega. Mõeldud siis freeride ja race harrastamiseks. Täiesti olematu tuulega veab nagu loom ja upwind ronib täiesti müstilise nurga alt:) Kes tahab Eestis medalikolmikus race ja maratoni võistlustel olla, siis Addiction on kindlasti õige valik. Täiesti uue lohena 2010 aastal RRD toote valikus wavekite. Hmm seda ma kahjuks proovida ei jõudnud, kuid eemalt vaadates oli näha, et lohe väga kiire. Powerit tundus kõvasti olevat, mida wave sõiduks vaja on. Uut RRD poomi nägime ka, kuid kasutusse seda ei antud ja hetkel veel raske kommentaarida. 2010 aasta täiesti uued loheliinid, mis jäigemad kui eelmised ja mis põhiline, et venivus liinidel 0. Hetkel turul saadavad liinid venivad vahemikus 20-30 %, siis uue tehnoloogiaga saavutatud selline tulemus. Paralleelselt proovisin uusi ja vanu liine ja vahe on silmaga märgatav. Lohe liigub oluliselt kiiremini ja hüppesse minek toimub äkilisemalt. Otsa suutis ühe poomi koos uute liinidega ka endale krabada.Uusi RRD lohelaudu proovisin ka ja emotsioonid muidugi laes. Poison 2010 pro eelmise aasta mudelist veidi kergem. Laua otsad pehmemad ja laua shape veidi muudetud, et wake style hüpetel pop-le viimane lihv anda. Laud siis pikkuse ja laiuse suhte poolest 1 cm võrra kitsamaks läinud, et ikka parem popp saavutada..ehheeee. Jalapadjad pehmemad ja aasad kaetud pealt ja alt riidega, et oleks veelgi jalasõbralikum. Lõpptulemuseks saavutatud tõeliselt super freestyle laud, millele hetkel maailmas vastast pole. 2010 aastast tuleb müügile ka Poison laua odavam variant. Kujult samasugune, kuid tehnoloogia topsheet, ehk siis klaafiibri asemel kasutatud plastikut. Laud ise toimib hästi ja algajale freestyle hundile on ka hinna poolest vastuvõetav. Wave board ma eriti proovida ei saanud. Teada on, et selle aasta mudelid on järgmise aasta omadest erinevamad nii välimuse, kui ka sõiduomaduste poolest. Üllatusena pakub RRD 2010 aastal eraldi race lauda nimega K-Race. Vot see laud on race huntide unistus. Laud meenutab siis väikest purjelauda, millel tagaosas on 4 pikka uime. Ülestuult sõidab selle lauaga täiesti uskumatu nurga all. Vanameister Gross tunneks kindlasti hirmu, kui selle lauaga Eestis võistlema tullakse. Hmmmm aga vaevalt keegi seda EEstis endale soetada raatsib, kui ainuüksi 1 uime hind küündib 2500 kr-ni. :) . Terve esimese nädala keegi meist oma varustust kotist välja ei võtnud ja üritasime ikka uusi asju proovida. Eestisse tulles on KÕIGIL HUVILISTEL VÕIMALUS PROOVIDA 2010 AASTA KAMASID JA KIIREMATEL VÕIMALUS SOETADA ENDALE UUT JA PAREMAT!!! ;) . 8 juunil lõppes team meeting,aga meil oli veel terve nädal varutud harjutamiseks. Järgmise nädala alguses puhus veel bonyente suunda ja kuna ühe spoti peal ainult sõitnud, siis tekkis sügav huvi ka teisi randu külastada. Club Mistrali juures olime järgnevad 3 päeva, harjutasime uusi trikke ja mõned klõpsud fotokaga ja cam-ga tegime ka kodustele. 9 juuni õhtuks keeras tuul ära levanteks ja saime veel Club Mistrali juures suure lohega harjutada. Järgmiseks hommikuks oli kõva levante litter üleval, et Mistrali juures puhus julgelt 13-20 m/s. No 7 m2 käis ikka kergelt üle ja pagid olid…. hmmmmm väga hullud. Hmm ütlen ausalt, et muidu ma tuult eriti ei karda ja kiteloope viskan iga ilmaga. Levantega ikka väga ei julgenud, kuigi mõned ikka libistasin ära .Teada on, et kui Tarifal kõva litter, siis Canos de Mecas on väga ok. Mõeldud tehtud, sättisime sammud teele. 10 juunil veel selline rahulik 9 m2 ilm ja head lained polnud veel kohale jõudnud. Viimane päev siis i-le täpp ja Canos de Mecas ilus rull üleval sõita saime 9m2 ja 7m2 lohega. Otsa rippus unhookis 7 m2, mina 9m2 konksus. Plaan oli, et võtame viimast päevalt, et õhtul kodupoole teele. Ehhheeee nii ka läks, et Ranno lõhkus rulliku liini, mis loheküljes asub. Pisut ujumist ja Rain ootas juba kaldal. Otsa muidugi arvas, et tema ongi trickmaster ja pani kiteloopi pealt sellise paugu, et mõlemad jalaaasa kinnitused pooleks. Lisaks sellele tegi ka jalale veidi haiget. Peale seda vahejuhtumit laenasin Marguse lohet ja lõpetasin päeva valutava p…sega, kuna Otsa ei lubanud mul lauale maanduda. Arvas, et hull anyway lõhub laua ära, et parem maandu oma istmikule…ehhhheeeee Rain sai korraliku Tarifa kooli ja nüüd ruigab mees igasugustes tingimustes. Kokkuvõttes siis 12 päevast 11 saime sõita. Keskmiselt 2,5 tundi sõitu päevas (kokku u 28 tundi). Minu jaoks oli Tarifa tripp korralik treeninglaager ja poole sellest ajast harjutasin hüppeid läbi valu krimasside. Lihtsalt käe ja õlalihased ei jõudnud ära taastuda järgmiseks päevaks.Kvaliteeti siis umbes pool sellest ja ülejäänu puhas kvantiteet :) . Reisi kaaslased jällegi eriti mõnusad, tervitused Ove-le ja Lauri-le, kes meid hulle taluma pidid. Margusele ja Ovele tänud maitsvate õhtusöökide eest.ILUS LAHING OLI!!!!! JA SUNDIMA PIDI KÕVASTI ENNAST EESTISSE TULEMA
Lisan mõned pildid reisist 
Cabo Verde surfireis
Saabusin äsja Cape Verdelt ehk Roheneeme saartelt. Huvi sinna minna oli eelkõige heade tuulte tõttu. Eestist otse lende sinna ei toimu. Algul tuli lennata Stockholmi ja sealt edasi Boa Vistale ja sealt edasi Sal-le. Cabo Verde koosneb 10st saarest, osadel on loodus, osadel vaid erodeerunud pinnas. Samas leidub seal siiski midagi, mida tasub otsima minna – päris hea tuul ja ilusa kujuga lained. Tuul puhub seal eriti hästi jaanuar-veebruar, kus iga päev on 10-20 ms. Õhk on siiski kodumaaga võrreldes hõre ja meie mõttes on sama tuule tugevus kuskil 7-15ms. Märtsis ja aprillis aga tuul langeb ja nõnda puhus meile enamus päevi 6-8ms. Kasutatavaks loheks kujunes välja 12m2. Väiksemat lohet polnud tegelikult mõtet kaasa võttagi. Tuul oli olemas igal päeval, mõnel veidi vähem, mõnel rohkem. Lisaks tuulele paistis enamus päevi päike, mille vastu oli isegi 40se faktoriga päikesekreemidest vähe abi. Ära põlesime me kõik. Sal-l on kolm põhilist surfikohta -
Kite beach (e. “Shark beach”), kus on palju väikseid ja keskmisi laineid ning väidetavalt haid, kellele meeldib hapnikurikas vesi (hai saab hapnikku vaid vees edasi ujudes ja lainetes tekib hapnikurikas vesi, paraku ühtki haid ei näinud);
Ponta Preta, väga hea lainega koht, peaaegu ideaalsete torude ja offshore tuulega, mis on risti sissetuleva lainega (sõitjale ohutum – lohe tõmbab peale lainetorus kukkumist lainest välja ja ei jää lainega kaasa uperkuuditama). Siin toimus ka äsja purjelaua mm wave etapp. Arvatakse maailma top 3 wave spottide hulka;
Santa Maria rand, mis on otse hotellide ees, küll sideshore tuulega, kuid ilusate tüdrukutega
Elamist on Sal-l kerge leida, ainult hinnad on soolased, nagu nimigi rõhutab. Odavaim hotell on ~45 eur kahene tuba ja 4-5 tärni hotellis koos hommikusöögiga oli nädalaks võttes ja pikalt tingides 65 eur. Lisaks lisandub nendele hindadele käibemaks, mis oli vist 6%. Toidu hinnad poes ja restoranides olid eesti hindadest pea poole suuremad ja vajalikke kaupu polnud üldse olemas. 1.5l vesi maksis hotellis -3eur, restos 2eur, poes 1eur. Keskmine praad 8 eur. Takso randa-tagasi 15 eur. Suuri poode ei ole. Väga palju oli väikseid nurgapealseid poode, kuid hinnad olid kõikjal kallid (ka kohalikele). Kohalikud on tumedanahalised kreoolid, kes elasid kunagi Portugali alluvuses, kuni said oma iseseisvuse. Teine osa rahvastikust on mustanahalised immigrandid, kes on enamuses pärit Gambiast, Senegalist ja Guinea-Bissaust. Suur osa mustanahalistest on illegaalid. Kui kreoolid olid sõbralikud ja omakasuvõtmatud, siis mustanahalised olid vastupidi väga tüütud. Iga päev sai kuulda 10-15 korda täpselt sama monoloogi – “Where you from, whats your name, nice couple, come to my shop, just look, no stress jne”. “No stress” on Capo Verde “Welcome to Estonia”. Parim lahendus oli lihtsalt ignoreerida neid tüütusi ja kui see ei õnnestunud siis luisata, et oled Gambiast.
Olles veetnud nädalakese Sal-l vedasid Tarmo ja Gvido meid Boa Vistale! Lennukist ei tundunud see saar midagi erilist, kuid hiljem hakkas lausa meeldima. Erinevalt Sal-st on seal veidi rohkem loodust, rahu ja ilusamad rannad. Sinna ja tagasisõiduks leidsime 400eur-ga päris korraliku jahi. Kuna ma ei talu hästi jahisõitu, siis oli see mulle raske elamus. Kokku 4 päeva jahireisi ja selle järgset loksumist (lained olid merel 2-3meetrised). Boa Vistal veetsime kaks ööd ja seejärel sõitsime tagasi Sal-le. Tagasiteel oli uskumatu elamus – nägime ligidalt humpback whale’e. Algul kaugel horisondil, hiljem aga tulid vaalad meist ~10 meetri kaugusele end näitama. Nad on ikka väga suured ja ahhetama panev elamus on neid näha veest välja sööstmas ja seljale maandumas. Igaüks nendest kaalus 20-30 tonni (meie suur jaht kaalus poole vähem). Õnneks me kokku ei põrganud ja nõnda peagi jätkus minu põrgulik tagasitee ja peatselt ka tühja kõhuga
Boa Vista unustamatuim moment oli Santa Maria laevavraki juures surfamine. See on meeletult ilus koht Väänale sarnaste lainetega ning Lohusalu vrakist 10 korda suurem roostatava luukere-vrakiga. Boa Vista teine surfikoht oli Tortuga beach, kus tekib mägedevahel tuule-tunneli effekt. Seal oli palju kilpkonni ja randa tukkuma jääda ei soovita, kes teab, mis võib juhtuda Lisaks oli veel saare allatuult osas liivarannad, sile vesi ja paiguti rannas olevate liivakivist koobastega. Teed ja tänavad on täiesti uskumatult läbimõtlemata ja lausa olematud.
Ega siia pole palju mõtet kirjutada, Cape Verde on väärt külastamist, kuid pole kaugeltki odavate killast. Kergemini ligipääsetavad rannad on Sal-l. Boa Vistal tuleks oma auto rentida. Lennuk lendab Rootsist mõlemale saarele ja piletit ostes peab paika panema, millisele minna soovid. Lisaks on kohapeal paar lennufirmat, mis lendavad ka teiste saarte vahel. Sal-l soovitan ööbida Crioula’s, Boa Vistal aga Estoril’is. Läbi saab portugali, itaalia, inglise ja hispaania keeltega.
St Martin, Val Thorens jne
Reede, kuradi kiire tööpäev. Vaja veel korra poes käia ning vajalikud tarvikud kaamerale kaasa osta. Fakk, kell juba päris palju. Koju kiiresti leekima… kraani alt läbi ja Timo juba helistabki: “10 minutiga saad valmis?”. Mina: “Jahh, täitsa sobib!”.
Juba liftist märkasin meie luksuslikku vani, mis sai meie koduks kokku 83-ks tunniks. Kuus meest (mina, Villu, Erkki, Timster, Siim ja Sallerdis) peale korjatud ja reis võis alata. Peale läks RocknRolla soundtrack looga “Rock N’ Roll Queen”. Selleks ajaks olime tarbinud piisavalt alkoholi ja muud kraami. Bussi subwoofer möirgas kõrvulukustavalt. Tunne oli kuradi hea! Läti-Leedu möödus nagu silmapilk, kuid reaalsus toksis juba kukklasse. Kätte oli jõudnud kurikuulus Poola. Väsisime nii meie kui ka vani alumiiniumiust jahutusvedeliku torud. Kraade väljas oli umbes nulli ligidal, ja tänu katkisele voolikule bussis ca +13. Hommikul ostsime esimesest lahtiolevast bensukast mitu liitrit juurde. Olukord läks veidi paremaks, kuniks mõistsime, et lõpuni nii ei saa. Järgmised 4h otsisime töökoda, kohtusime kohalike rullnokkadega ning manustasime rohkelt kohalikku ja mittekohalikku alkoholi. Selle ettevõtmise lõpuks olid osa meist suhteliselt audis. Ajaviiteks hakkasime üksteisele jagama Archy slape, mis tol hetkel nii famous veel ei olnud . Ühes suvalises peatuses tegime juttu mingite kohalike kaakidega, kes meilt midaiganes välja pookida üritasid. Vastutasuks näppas Siim ühe poisi nokamütsi, mille peale kõik hirmsasti põdema hakkasid … nojah tagasi ta selle sai aga õnneks jätsid meid ka rahule.
Lõputu Poola pole siiski nii lõputu, kui alguses paistab. Hell jeah, kätte jõudis Saksamaa ja lõpuks ka šveits. Vahepeal olime tõdenud, et van remontis end ise. Tuju oli nii hea, et kallasime uued rummikokteilid ning tühjendasime juba teist või kolmandat õlleresti. “Rock N’ Roll Queen” käis ma ei tea… mingi sajandat korda äkki?
Täiesti uskumatu… kauaoodatud finiš oli üpris lähedal. Prantsusmaa bokua või midaiganes! Ühesõnaga kilometraaž tiksus kahekohaliseks. Ilm muutus uskumatult ilusaks… T-särgiga oli täitsa normaalne, nagu sinagi.
Ok, kõik eelnev jutt oli kirjutatud eile, kui olin ära joonud 2 suurt pokaali natuke käärima läinud prantsuse veini
Peale 40h autosõitu jõudsime meie kodukülla St Martinisse. Kolmandalt korruselt avanes kaunis vaatepilt kodunõlvale ja tõstukile, mis oli meist umbes 20m kaugusel. Kuna kell oli mitu tundi üle keskpäeva, siis otsustasime mäele mitte minna ning korraliku käraka käima panna. Järgmised 2 ööd oli naabritele hullem, kui õudusunenägu. No nii palju lollusi, röökimist, kõva muusikat ja võõraid inimesi pole minu silmad näinud ja kõrvad kuulnud. Detailidesse laskuma ei hakka, eks seda kõikke kuuleb vbl privaatselt osalejatelt endilt. Edasi võite oletada ise, mis saab pidudest, kus kõik kuus meest endast kogu auru välja lasevad
Järgmised mäepäevad olid üliluksid. Super kena ilm – selge taevas, sooja +25 ringis ca 1800m peal. Sõitsime võimalikult palju erinevaid radu, mis olid suured… väga suured. Kõrgeim tipp kuhu tõstik viis oli umbes 3200m peal. Meie kahjuks rääkis ainult asjaolu, et nädal enne tulekut olevat uus lumi maha sadanud aga selline rahvamass sõidab puudri üsna kiiresti kinni. Seega ülemised rajad, kus vaikselt tiksus miinuskraadides õhutemp olid kohati päris jäised. Alumised aga mõnusalt sulased ja pehmed. Puudrit oleks tegelikult sõita saanud, kuid selle jaoks oleks vaja kõvasti matkamist harjutada ning ega teadmised parematest spotidest poleks ka paha teinud… neid teadmisi meil aga ei olnud. Paaril päeval käisid Timster ja Villu oma viimase laskumisega ühes puudrispotis küll ära aga tasuks said 5km jalgsimatka koju. Mina seekord üritasin välistada võimalused ja maha suruda soovi minna parki. Äkilisemad liigutused andsid koheselt märku – õlg ei ole terve . Samas radadel kihutada on ikka parem, kui kodus passida, eks?
Viimasel paaril päeval nühkis Hull Siim pargi nõlvasid… vaatasin kõrvalt ja krigistasin kadedusest hambaid. Parke oli seal palju ja igaüks üliluks. Kikkerid olid ka veidi teist mõõtu, mida Maarjamaa parkides nägema olime harjunud. Sealt visati ikka seitsmeid ja üheksaid, mõni flipper hulka. Siim raius samuti ilusaid õhulende gäbide ja gräbideta vahel ka mõni hulljulge 180 hulka. Ja need lennud polnud mitte väikesed
Nii meie päevad möödusid – kl 16st rõdul chill õllega, õhtud mölluga baaris, kuskohast enamus mällaris kuidagi tagasi jõudsid või siis EST2 grupiga nende appartmentis.
Prantslased, inglased ja muud loomad olid meist igatahes vaimustuses ja arvasid, et tegu mingite ideaeuroopa rokkstaaridega. No palju alla ei jäänud küll! Pilte tuli tohutu hulk ja videot ka natuke. Seega palun veel natuke kannatust, kuniks fotograafid oma kama sorteeritud saavad.
Lõpupidu ja pohmakad peetud, sõjahaavad lapitud ja hinges pigistamas äng, et 43h pärast oleme uuesti hallis Eestis. Erkki keeras vani süüdet ja leekima panimegi Saksamaa piiril otsustasid putkas passinud valvurid just meid maha võtta ja terve auto ning kotid läbi tuhnida. Eesti piiril sõitsime kraavi ning Tallinnas oleks peaaegu posti horisontaalsesse asendisse nihutanud. Aga kõik lõppes ikka hästi. Elu parim lauatrip või pidu, kuidas keegi seda nimetada tahab
Väike meeleolukas lõik ühest õhtust:
Jaws ’09
No lõpuks sai valmis 2min uut materjali. Saladuskatte all võin öelda, et vasaku käega montaazi teha polegi võimatu
PS. Reims, edu sulle lumelaua EM-l ja teistele tiimi sõpradele samuti . Loodan, et saate head videomaterjali!
HD-s (http://www.vimeo.com/3500019) on rangelt soovituslik
Jaws ’09 from Asko Elken on Vimeo.
Hawaii sissejuhatus
Pange siis ikka HD ka peale
Hawaii sissejuhatus from Asko Elken on Vimeo.
Hawaii tripp 2009 Aloha!!!!!
Aloha!!!
Margus on eelmises 2 reisikirjelduses enamuse ära öelnud ja omalt poolt lisan veel surfi juttu. Mina ja Üllar saime kite sõita kõige enam, kuna tuule olemasolul tormasime kui hullud;) 6 sõidupäeva kokku, kuid tunde jäi vajaka kindlasti ja oleks tahtnud ikka rohkem ja rohkem lennata. Erinevaid sõidukohti sai proovitud ja emotsioonid muidugi laes. Ikka eriliselt hea tunne oli sõita shortsides ja ilma kalipsota. UUsi trikke eriti juurde ei õppinud, pigem kinnistasin ja täiendasin elemente. Lainelaua sõit oli muidugi meile kõigile uus kogemus ja huvi oli seltskonnas suur.
Reisikaaslased olid kõik eriti toredad ja SUUR kummardus Teie ees;) Hmmm olgem ausad Hawaii-le lähen ma esimesel võimalusel tagasi;) Hangloose
3xZagarkalns
Eelmine nädal õnnestus kuidagi sedasi, et käisime lausa 3 korda lõuna naabritel Lätis külas. Ja noo, iga korraga läks mägi järjest vingemaks ja julgust tuli ka muidugi juurde. Esimene päev tundusid hüpped giga suured, aga vastupidiselt olid viimane päev asjad juba suht väikeseks sõidetud ja andis igast nalja teha. Ja läti pargi meistrite ees tuleb müts maha võtta. Kõik nõlvad kenasti hooldatud ja 5 tunni jooksul ei tekkinud kordagi igavuse tunnet.
Pisike viidik:
3 days at Zagarkalns from Reimo on Vimeo.
Punamere jõulusurf
Et nüüd jõulude ja aastavahetuse vahele sattus 2 nädalane auk töökohustustest, siis igavusest hullumise vältimiseks tekkis kindel plaan ronida lumelaua otsast ka vahelduseks surfilaua peale ning seda siis soovitavalt sortsides
Planeerimisele väga aega ei kulutanud ning nädalaseks soodsaks sihtkohaks tundus mõistlik siirduda punase mere Egipti rannikualale. Esialgu oli plaaniks Marsa Alam, kuid siiski tundus parem minna kindla peale välja El Gouna loherandades.
Kuna just lõppesid lumereisid ja osa tiimist suundumas kohe-kohe üle ilma laiali ning samuti jõuluaeg siis joovastavalt suurt reisihuvi kaaskonna poolt välja ei näidatud. Plaanile siiski see kriipsu peale ei tõmmanud ja pakkisime kaksi prouaga kotid ja suundusime 20 dets varahommikul lennujaama. Seal aga üllatusena kohtasin juhuslikult tuttavaid, kel samuti plaan tuult ja päikest nautima, kuid elupaigaks Hurghada. Seega siis kujunes reisiseltskonnaks 8 liiget, kellest 2 kitesurfarit, 2 purilaudurit ja 4 päevitajat.
Kohale jõudsime pealelõunal ning õhtupoolik möödus niisama kohaga tutvudes ning ümbruskonda uurides. Järgmisel päeval tuult ei olnud ning läksime niisama El Gouna popimat Mangroovy RedSeaZone ja Buzzha Beach kiterandasid üle kaema. Olud tundusid väga kenad ning kuna järgmisteks päevadeks lubas kena tuult, siis erutus aina kasvas Kuna kohapeal on ka maailmatasemel golfiväljak ja harjutusplats, siis tagusin ka ajaviiteks harjutusplatsil golfi – plaanis ju järgmisel hooajal ka roheline kaart teha ja tuulevaikuses ajaviiteks tegelema hakata.
Ok, kolmandal päeval siis tuli tuul ja hommikul kohe randa. Teised tulid ka Hurghadast kohale ning sai päev läbi triibutada ja oma roostes sõiduoskusi veidi lihvida.
Järgmisel päeval tekkis mõte tripata Hurghada lahe keskel olevale väikesaarele, kus väga ühtlane tuul ning korallidevabad pikad liivapõhjaga sõiduspotid.
Hommikul kohe taksiga linna ja SeaGulli hotelli tagant kohaliku surfikunni kaudu paadiga saarele. Surfivõimalused paistsid super ning tuli käbe kama üles rigada. Flätis sai hästi veiki-stiili karata ja tuule tõustes tekkisid ka mingid väiksemad murdlained mida vahelduseks traageldada. Kuna pimedaks läheb suht järsku, siis jäime omadega veidi hiljapeale ja tagasisõit oli väga märg ja külm. Selle leevenduseks saime aga kohe reisukaaslaste pessa sooja dušši alla ja mõned kõvemad klõmakad viskit.
Järgmiseks päevaks oli uus plaan minna Soma Bay laguuni kaema, kus mõnda aega tagasi veetsid aega Team Spinnersi kamp ning kiitis väga. Saigi jõululaupäeva hommikul uuesti siht linna poole võetud, kuna see spot jääb üles põhja suunas. Võtsime ühe kohaliku taksobussi ja sõitsime sihtkoha poole, mis 50km kaugusel linnast. Mõne aja pärast jõudsime kohale ning nägime sisuliselt kõrbe kohal lohesid üleval, lähemale aga sõites avanes kena lahesopp, kus täiesti flätt ja jällegi head tingimused surfiks. Kohalikus surfiklubis tuli end regada ning läks jälle sõiduks. Kuna oli vaiksem maatuul, siis oli veidi auklik ning vahepeal pidi päris kõvasti roolima 10.5 ruudusega. Koos vahepausidega sai kenasti jälle päev õhtusse. Kuna oli jõululaupäeva õhtu, siis tekkis ühine plaan seda koos tähistada sööma ja joomaga. Kohaks valisime rahvusvahelise Hard Rock Cafe ning seal möödus aeg hilisõhtuni.
Järgmisel päeval oli hommikul tuult vähe. Pealelõunal läksime Buzzha Beachi ootele, kuna oli lootust et nagu ikka tõstab õhtupoole. Seda tegigi ning sai poolteist tundi kenasti kirja.
Viimasel päeval läksime El Gounas oma hotelli lähedale Mövenpicki kiteranda. See pole nii hea kui Mangroovy ehk Buzzha beachil, kuid asja uurides oli suund päris hea ning vahelduseks sai uues kohas proovida. Sõita sai jälle mitu tundi, kuid vahepeal ikka pidi kõvasti roolima ka.
Kokkuvõttes oli kena surfitripp, kus nädalast sai sõita 5 päeva. Konksust väljas rippumisest olid käed põlvini veninud, kuid samas oleks ikka veel tahtnud edasi surfata – mis teha kui ikka nii meeldib.
Kohalikega rääkides kiideti väga Marsa Alami, mis pidi ka väga super koht olema. Järgmine kord kui sinnapoole asja, siis võiks lähemalt uurida, kuda on.
Viskasin ka tripist mõned klõpsud üles (krt, impordib jah täitsa lambist segamini – ehk mingi workaround kuskil foorumis selle kohta kirjeldatud)
Kõigile aga head vana aasta lõppu ja uue juba võtame koos vastu loomapere keskis