Just for us

Zagarkalns veebruar from Asko Elken on Vimeo.

Reede õhtul start Munaka poole. Väike salamisi varuks võetud ajavaru kulus esikusse puruks kukkunud humalase-joogi koristamisele. Aga jah, nagu Martti selle peale ütles: hea, et suuremad jamad kohe ära juhtuvad ning tulebki tõdeda, kogu ülejäänud nädalavahetus sujus mega iisilt!

Reede õhtune Munakas oli veidi hooldamata, kuid ei seganud väikese trenni tegemist ja slopestyle’i võistluse line’i välja leiutamist. Rada tuligi siis selline: ülemisele väikesele boksile nosepress või front board 270 out, järgmisele karpraud reili peale fs smith to fake’i. Edasi tahtnuks rainbow boxile front-boardi visata, aga kuna eelmine reil ja rainbow box olid suht lähestiku, ei jõudnud end switchist normalisse keerata, jäi see plaan katki, tuli niisama half cab’iga normalisse visata ja järgmist boksi frontside boardiga libistada, edasi table top hüppest backside 360, siis kallakuga reili väike croockedi moodi asi ja viimasena suurte hüpesse frontside kolm-kuus meloniga.

Võistluste esimene sõit sujus ilusti, kõik õnnestus plaani järgi… kuid suur hüpe sai komistuskiviks. Pärast kanna vigast vähe hüpanud ja tegelikult üleüldse vähe hüpanud. Kuigi laupäeva hommikul toimus väike soojenduse, mille jooksul u. 5 korda sellest otse üle hüpasin, viskas võistluste ajal frontside kolm kuus jalad korralikult alt ära. Tulemuseks mõnus mäsa, õnneks maandumisse.

Teise sõidu ajal tuli esimeselt opstaaklilt maandumisel väike kala sisse, hoog oli läinud, mistõttu reililt vajusin poole pealt maha… järgmisele boksile frontboard tuli hästi, tabel topis maandus põhja, hoog jälle läinud, kallakuga reil jäi vahele ja suurest hüppest taaskord hirmus mäsa.

Kokkuvõttes 18. koht (30 osaleja seast), polegi paha Tulemised SIIN.

Pärastlõunal toimus big airi võistlus. Eesti tase väga kõva! Sedasi keerutatakse ja loobitakse saltosi, et vaatamisest hakkas pea ringi käima. Ja mis põhiline, 90% viguritest maanduti puhtalt ära! Pühapäeva hommikul oli Kuutsekal krossivõistlus, kuhu me oma uimerdamise tõttu osa võtma ei jõudnud. Korssis lükati lõpusõitudes neli sõitjat korraga rajale ning ega väga tagasi ei hoitud!

Kõige rohkem vatti sai laud. Osa põhja plastikust koos väike tüki kandiga kadus ära, pluss pikki lauda puidu sisu pooleks Säga veidi tuunib ja kui pidama jääb, peaks hakkama järgmiseks aastaks hüppamist harjutama.

Neljapäeval tegime väikese Zagarkalnsi otsa. Esimesed pool tunnikest väike soojaks sõit ja ootamine, kunas Ibumax mõjuma hakkab. Ja oi, kui ta lõpuks mõjus, tuli selle talve kõige parem mäepäev. Pole sõnu selle kirjeldamiseks!!! Siin kohal mäel käigu jutt kahjuks lõppeb…lihtsalt pole sõnu!

Laupäeval, nagu kipub “tavaliselt järgmisel päeval” olema, puhus mõnus briis. Taevas säras Eesti talve kohta ebaharilikult ere päike. Öine põhja tuul oli lükanud lahe jääst tühjaks ning üle pika aja nägi taas vaba vett. Päike ja vaba vesi, jess, paistab, et kevad pole enam mägede taga!

Sellist kergelt udust pilti nägid mu silmad, kui hommikul kohale jõudsin:

Kullipesa Snowkite from Reimo on Vimeo.

Vastupidiselt Raavo kogetule võiks öelda, et väga luks päev oli ikkagi! Säga ja Raimoga tegime väikese snowkite-safari. Startisime Munalaiu sadamast ja sõitsime üle Manilaiu. Teisel pool laidu kasvas suht lai kõrkjaväli, mis püüdis enda alla mõnusa puudri. Esimesed tunnid, nagu Oll armastab öelda, mõnulesime seal kui sead rukkis (kõrkjas). Päike paistis ja lumi tuiskas! Anilaiul kohtasime Raavot, kellega suurest taasnägemise rõõmust kogemata lohed kokku lasime. Selle tulemusena, kahjuks, pidi Raavo lahkuma Anilaiult mandrile juba kondimootoriga. Aeg lendas, tegime väikese söögi ja sõitsime pikki laidu tagasi. Säga ja Raimo surusid üle laiu, ma ise sõitsin ümber ja sadamas tagasi me olimegi. Vaikselt pakkisime asju, keegi väga ei kiirustanud. Liinide kokku keeramise vahepeal tõstis Säga pea, vaatas loojuvat päikest ja ütles: täna oligi SEE PÄEV! Päev milliseid on ainult korra aastas… või vähem.

Munalaiu Snowkite from Reimo on Vimeo.

Käsime kah eelmine nädal neljapäeval Zagaris. Jalg juba täitsa kannab ja ei suuda ju niisama olla. Kuid hirmus lugeda, kuidas mehi nädalavahetusel langes:( Omast käest teab, kui pikk ja vaevaline on paranemise protsess. Tugevat närvi mehed!

Järjekordne viidik Zagari saagast:

Zagarkalns 19.02.09 from Reimo on Vimeo.

Heee tundub, et meie tiimil on kehv nädal olnud. Pole hullu, mina olen veel terve! Käisin täna Manilaiu juures sõitmas. Kui eile pärnakad sõitsid lohedega Kihnu ja tagasi, siis täna toimus jää minek ja Kihnu-mandri vahel siras silmapiiril vaba vesi. Hommikul veel tulid pärnukad lohedega üle!! Päris kõhe oli autoga jääteel sõita, peale vee nägemist. Lumeolud merel olid kehvad. Tuisanud lumi oli lahtine ja kandus tuulega laidude külje alla. Tuul oli puhangulisem, kui eile, kuid päris hea. Peale tunnikest hullamist, lasin Anõlaiul Reimoga lohed kokku. Õnnetus juhtus ohtlikus kohas. 15m allatuult olid väga kõvad kivid. Õnneks minu lohel läks kolm liini katki ja lohedest läks jõud välja enne kividesse lendamist. Sel korral pääsesime vigastusteta. Peaks äkki veele tagasi minema, siis ei saaks nõnda palju vigastusi? Kiiret paranemist! Nüüd oleks hea tiimi sisene võistlus teha?? )

Plaan oli algul Jüri põllule minna, aga kehvad lumeolud sundisid Maardusse minema. Valik oli õige, kuna kell 11 kohale jõudes puhus pagiline lõuna tuul ja päike säras kaunilt. Lund oli järve jääl vähevõitu, kuid kannatas sõita ilusti. Tegin Argole koolitust ja 45 min harjutamise tulemusena saime esimesed triibud lukku:) Rahvast oli palju, kuid ruumi jätkus kõigile. Suureks üllatuseks nägin Sookat, kes kelgutas purjega rõõmsalt..ehheee.Meie tiimist oli Bountz perega ja sõpradega kenasti kohal meelt lahutamas:) Proovisime Argoga tandem sõitmise ka ära, nii et mina loheküljes ja Argo leash-iga minu küljes. Hmm päris huvitav kogemus oli. I le panin täpi muidugi oma lollusest ja liigsest hulljulgusest, kui vasakule randmele kukkusin. Kukkumine iseenesest väga hull ei tundunud, kuid valu ja ragin andsid kergelt märku, et mingi luu vist võib katki olla:( Traumapunktis pildid näitasid , et luud kenasti terved ja tugeva põrutuse pähe kirjutame selle kukkumise. 4,5 tundi kirjas ja emotsioonid nagu ikka laes.

Otsustasime siin backide, frontide ja reilide vahel oma elu veidi vyrtsitada ja saarega tutvuda, votsime kohaliku takso ja soitsime nahkhiire koopa juurde. Moned juba teadsid, et see on katsumus…aga Besti Aivo arvas, et kui juba tavalised turistid seal hakkama saavad, siis meie osavnapud kindlasti saame…

Takso muidugi nii korgele makke yles ei vedanud, saime veoauto kasti ennast sokutada. Kohapeal vaidlesime instruktoriga hinna yle, see saatis pikalt ja ytles, et voite ise ka ju minna, aga Kristi kartis ise minna ja oigesti tegi. Juba marssida dzhunglis koopani oli kohe, koopasuu juures pooled meist kahtlesid, aga kuidagi piinlik oleks ka kui edaspididi vaikse rummi juures ikka ninapeale visatakse, et see on see mees, kes nahkhiirekoopa juures ootas..irw…

Enne kui alla hakkasime minema, oli hirm ainult madude ees, aga kui nagime seda rada, siis saime aru, et maod pole probleem. Ronida tuli mooda riffe ja kive, mis olid nahkhiire kakast ligased ja libedad, Aivo laks koige ees, kui ta lopuks seisma jai ja ymmargust kivi kallistas ja ytles, et enam pole kuskilt kinni hoida, siis otsustas Kristi enam mitte edasi minna ja istus maha, Amper ja instruktor kaskisid edasi minna ja kiiresti, saigi tehtud. Onneks polnud peale seda enam midagi jubedat, madusid ajas ka instruktor kividega eemale, sest all oli vaike ookeanibassein. Sinna joudsime, siis pakkus suplust, aga me olime koik naost kaamed, raputasime pead ja hea meel, et elus, ainult Amper oli kylma naoga ja tegi nahkhiirtest pilte ning hyppas parast seda ookeanibasseini. Kristi oli nii shokis, et hyppas jargi…Edasi olime koik vees ja onnelikud, et elus…kuigi tagasiminekuga venitasime pikalt…

Tana kui tuul jalle hommikul loppes, avastasid Kristi ja Aivo, et samas voiks seal koopas kuu aega trenni teha, kuni tee kaib kribinal krabinal ja selleks, et instruktoriks hakata pole vaja muud investeeringut kui kaks taskulampi, millega turistidele nakku valgust naidata…irw…