Olin Läti tripist juba loobunud, kui minu kuulutuse peale täiesti võhivõõralt inimeselt saadetud ekirja postkastist leidsin. Seltskond koos, asusime neljapäeval kl 16st Läti poole teele. Ventspilsi jõudsime natuke enne 12st öösel. Sai avatud esimesed õlled ning korgitud lahti rummipudel. Pidu jätkus kl 5ni hommikul. Reedene ilm oli üpris udune. Tuult vaevu 4ms. Pumpasin mõned triibud oma ainukese kaasavõetud lohega: 9 ruudune Obs. Tiksusime rannas terve päeva. Vahepeal peeti paar kursisõitu, kus meie poisid, Bestikad ka paremaid kohti noppisid
Õhtuks jõudis kohale lubatud litakas. Tuult täpselt üheksasele. Lükkasin juba kuivama pandud varustuse selga ja andsin minna. Meri oli harjumatult pudru… polegi sellist trianglit enne näinud. Mingid imelikud kolmnurgad, augud, ristlained… prse, no üldse ei osanud midagi teha Ainuke võimalus oli 10m enne rannajoont õhku saada. Seal lasin ka lihtsalt hängtimei ja mõned hoogis reilid. Nats peale 21te tulin maha ja kiirustasime poodi söögi/joogi järgi. Pidu oli jällegi pöörane. Järgmine hommik avastasin lisaks tuumapohmellile üllatuseks, et masina immo streigib. Kuna Lätti kauemaks, kui pühap jääda plaanis polnud, siis hakkasin kibekiiresti lahendust otsima. Otsisin terve laup-pühap hommiku, kuni leidsin kaugemaist nurgast ühe lüliti, mis kuidagi teistpidi oli krutitud. Süüdistame ikka pidu ja joodikuid Kahjuks jäi selle jama tõttu nägemata freestyle võistlus, jäi pidamata üks surfisession… õnneks pidu oli õhtu ikka hää, pidevast helistamisest arve omajagu priske ja koju jõudsin ka rikkamana, kui plaaninud olin.
Kokkuvõttes väga kift üritus, kuhu järgmine aasta samuti minna tahaks.
Eile lükkas Kakule miinimumi. Puhanguti vast 6ms ligidale. Pumpasin 12se Addictioni täis ja andsin kütet. Koolitajaid oli terve vasak pool täis. Samuti need üksikud sõitjaid, kes nadist tuulest maksimumi võtta üritasid. Paremal suplejate hordid… sinna igaks juhuks ei kippunud. Parimatel hetkedel proovisin popist backi. Tuli esimese korraga Unhookis ruumi vähesuse tõttu midagi ei teinud. Kokku 3h tiksumist ja tegelt täitsa positiivne elamus olemas. Täna grill/õll ja õhtune film.
No krt, ajab vanduma, kui pärnakate imelugusid kuuled. Nägin õhtu Pärnust tulnud Arpot, kel nägu peas peeretas. Sõitis süldiks. Tallinnas on hästi, kui paar väga head surfipäeva ühte kuusse saad. No pole hullu, sügis tuleb
Täna ikka ei andnud rahu. Kakumäele. Miinimum. Lohe seisis jeelijeeli üleval. Puhangutega sai nats triibutatud, maha tuldud, suitsetatud ja ringiga otsast peale. Tänase päeva parimad palad oli: üks hängtime, 2 unhookis hüpet (reiliks seda veel pidada ei saa ), mille ilusasti ära maandusin. Tahaks paari korralikku 8-9ms ilma, paneks asjad lukku.
Homme Lätti. Võtan tiimikaamera kaasa ja äkki saab veidi filmigi.
Täitsa sürr, mida mehed täna kogesid. Tuul, siis paduvihm, rahe jne. Juts saatis 15 aeg sõnumi, et sätib Väänasse. Vaatasin mõõdikud üle… jah täitsa puhus ilus 8ms. Ei pidanud pingele vastu ja tallasin kl 16st pedaali. Autos uus 12 ruudune Addiction. Tegelt lootsingi, et selline suht-koht miinimum oleks… saaks ju uue motika proovile panna. Randa jõudes oli tuul üsna korralik. Lohe täis pumbates langes tunduvalt. Lohe üles saades kandis halvasti. Merel aga töötas igatahes paremini, kui teiste surfarite sõiduriistad. Meie omadest olid kohal Juts, Raavo ja Risto, kes koolitas. Bestikatest Martti. Ja nii me seal kaarutasime oma mitu tundi. Veidi paremate puhangutega läks Addiction väga hästi vastu tuult. No vahe hübriidide ja bow-ga oli oma silmaga näha Lohe ise rahulik ja stabiilne. Peaks tegelikult 12se Obsessioniga korra joonele panema aga too hetk tundus, et Obs-st tunduvalt aeglasem ei olnudki. Jõudu see-eest kamaluga rohkem. Kõvemate puhangutega lasin natuke hängtaimi. Ei rebinud kõrgust üldse nii vähe, kui algul arvanud olin. Küll kandis pikemalt ja veidi paremini. Selle 20min sees, kui tuult oli, lasin niisama paar grääbiga bäkki, hoogis reilit… ja seekord sain jalad ilusasti kuklasse Jõudsin veel korra unhookis reilit katsetada. No ilus ei olnud aga ära hüppasin ja siis sai tuul otsa. Ei viitsinud enam niisama triibutada. Kell oli saanud 20:20, pakkisin asjad ja koju.
Järgmisena tahaks Addictionit testida veidi suuremate tuultega. Tundub, et väga korralik low-end lohe. Imetrikke sellise biistiga nagunii ei rebi. Eks Raavo ja Juts oskavad ka muljetada… said mõned triibud nemadki Addictioniga kirja.
Väga hea oli tõesti üle pika aja merele saada. Viimati sain sõita Kakumäel peaaegu kuu tagasi. Vahepeale on jäänud mitu head tünga aga seda magusam oli sellise ilmaga merele minna. Algul ei saanud vedama… õnneks suutsin pooleteise tunniga rooste maha sõita. Trikkidest sain lukku vasakul halsil backrolli… pole lihtsalt kunagi vasakul midagi proovinud Edasi harjutasin natuke hoogis raileyt ning kiteloope. Maandumised hakkavad tasapisi tulema. Adrekas muidugi laes.
Peale Väänat, pakkisime kama autosse ja sõitsime Jussi ja Timoga Roostale head seltskonda ja surfipidu nautima. Täna saime magama 7-8 vahel. Pidu oli päris raju Ahjaa, korralik pohmakas on ikka veel :S
Teine mõnus surfipäev (hommik) seljataga. Otsustasime Timoga 10 aeg Kakule vaatama minna. Puhus suurele lohele väga hästi. Valmar tegi oma tiimiga koolitust ja meie nautisime tühja sõiduruumi. Tuult tõstis iga minutiga ja kui 2h pärast maas olin, käis 12-e lohe veits üle. Harjutasin unhookis railyt… no paar tükki tuli nii enamvähem midagi sinnakanti. Tõdesin, et peale hüpet ilusasti konksu taha saada ei olegi alguses nii lihtne. Võtsin ette järgmisena backi ja fronti, mida pole ammu tegelikult teinud. Üritasin natuke grabe võtta. Front nagu ikka, eriti veel ei tule… vahest lihtsalt joppab. Siis nägin Martti kiteloope ja sellest motiveeritult hakkasin ka neid pusima. Paar korda luup ilusasti ära ja suutsin enamvähem isegi maanduda aga sealt ka otse perseli. Teised korrad võtsin vist liiga vähe kõrgust ja lohe ei jõudnud loopi lõpuni vedada. Kahe tunni möödudes olin intensiivselt harjutanud ning tegelikult üsna väsinud. Hakkasid tulema krässid. Ja oligi aeg igapäevatoimetuste juurde naasta.
Haa, selline vägaväga imelik päev oli. Enne lõunat lubas head. Peale lõunat hakkasid live näitajad suht kesist tuult mõõtma. Otsustasin siiski 16:30-st Kakumäele sammud seada. Seda enam, et vajas testimist uus laud 2009a Poison 134×43 Kahjuks olin autosse visanud 9 ruuduse ja otsustasin kodust 12se võtta. Mõeldud tehtud. Kakule jõudsin nibinnabin enne viite. Merel pumpas tosinajagu või enamgi lohe. Midagi head igatahes see ei lubanud. Kuna kohale sai tuldud, viskasin kiiresti kalipso selga, tirisin muu kama autost välja ja avastasin, et poomi olin jätnud 9-se kotti. Damn, krdi ajameelsus! Kimusin närviliselt 3 suitsu ja samal ajal üritasin leida inimest, kellel oleks üks lisapoom. Lõpuks sain Janega kaubale. Vahepeal olin rannas kokku trehvanud Arpoga. Tema saatus peaaegu samasugune – puudu oli chikenloop Ootasime mõlemad oma mitu minutit, mina kokku poolteist tundi ja natuke rohkem. Ütlen ausalt, oleks võinud poomi ise kodust ära tuua Lõpuks saabus Jane, viskasin poomijuraka külge ja lippasin merele. Tuul kohati 12se jaoks hea… mõni koht jälle paha. Rahvast oli merel veel rohkem. Mehi, kellel seisis kikkis, veel rohkem. Päris raske oli pidevalt lohega slalli sõita. Siiski, sain testida uut lauda, mis töötas sama hästi nagu tra prses 134 andestab ikka väga hästi. Popist ninale maandumised ja kõik muu shit, mida korda saatsin… aitas laud hädast välja. Strapid ilma sussita väga mõnusad. Proovisin ka unhookis railyt… midagi nagu hakkab juba koitma. Igaks juhuks jätsin edasised katsetused mõnda teise surfipäeva, sest liikluses oli raske ja kuskil loherägastikus krässida väga ei soovinud. Kokku ruigasin veidi üle tunni. Aajeekarateee!
Oli ikka pöörane litakas üleval. Paugutas korralikke puhanguid ja sõita oli üpris raske. Rand lohesurfareid täis. Tiim oli korraliku esinduse välja pannud. Läksin peale 7sega… lohe värises puhangute käes. Algul ei saanud kuidagi käima ja poole tunni jooksul saingi ebaõnnestunud maandumisega hakkama, mille tagajärjel suutsin Üllari 5x-i täiesti pilbasteks rammida Tuhat vabandust ja loodan, et leiame sellele ka mingi lahenduse.
Krässist sai pihta ka käsi… ei teagi kas põrutasin põhja või lendas laud põrkega… aga igatahes hirmus valus oli ja hetkel korralik paistetus üleval. Tõenäoliselt mingi põrutus. Tänud ka poistele, kes mind selles olukorras abistasid ja lohe tagasi randa aitasid toimetada.
Kogusin end veidi ja võtsin Risto Poisoni. Mingi pool tundi oli mentaalne blokk ja ei julgenud kõrgust kasvatada. Hiljem, kui tuul korraks vaiksemaks kruttis, võtsin katsetamiseks uue 9 ruuduse Obsessioni. Päris smuuuf pill on! Bar pressure on täiesti olematu Type9 kõrval. Viskasin mõned veidi kõrgemad hängtaimid ja hoogis railyt. Poisoni pop on hea
Kui aus olla, siis sõitsin seal esimest korda. Spot muidu täitsa äge. Algajale ei sobi kohe kindlasti. Mingid nurgad olid veidi kivised ja läks õnneks, et ühe maandumise nibinnabin kivist kõrvale rihtisin. Tuult oli veidi vähevõitu. Parimatel hetkedel vast 6ms. Vesi ja õhk natuke külmavõitu. Ja nii ma seal selle väikse lauaga (128) susserdasin. Midagi uut ei õppinud, midagi vana ka ei teinud. Vähemalt kord kirjas
Viis sisutihedat päeva IKO koolitusest on nüüdseks möödas. Oletus, et koolitus pigem laagri stiilis – tsillid Pärnus, teed mõned tunnid õppetööd, õhtu merel ja rummkoola, ei pidanud üldse paikka. Tegelikult omandasime viie pika päeva jooksul palju uusi ja kasulikke teadmisi. Midagi lihtsat seal ei olnud aga seda enam on parem tunne nüüd, kui kõik seljataga ja paber käes
Intensiivse õppetöö vahele sattus ka mõni eredam hetk – väga mõnus kolmapäevane hommikupoolik merel. Sõiduisu laes ja sai mõnuga raiutud… äge! Kokkuvõttes lahe üritus ja suured tänud instruktur Jodokile ning korraldaja Tarmole. Ja muidugi meile, uutele instruktoritele – tiim RRD poistele Ollile ja Askole!
PS. Õhtu kärakas Olli hoodis, ole kohal!
Jah just… täna viiski. Tahtsin see aasta vähemalt ühe korra Stromka üle vaadata. No ega midagi head ei olnud. Vesi vastikult madal liiga pikalt. Tuul puhus otse sisse ja nii tuligi mööda kallast poolenisti liivarallit harrastada. Randudes lasi üks kutt mulle lohe sisse… õnneks vastu ballooni mitte liinidesse… viiuuuh
Tuul selline keskpärane. Alguses oli vast 6 metra ilusasti, sest 12sega oli väga mõnus kaarutada. Mõnekümne minuti pärast hakkas langetama. Kasutasin seekord seda vaikust uue õppimiseks. Esiteks üritasin blindi. Hüppasin poosi sisse aga pikka pidu ei olnud. Mingi 2m sõidud tulid vist. Vaja selle asendiga veel harjuda. Siis harjutasin popi hookis kui ka unhookis. Konksu otsas tuli paar täitsa ilusat, küll madalat. Unhookis läks asi perse nagu ikka. Aga loen selle hästi madala vee arvele, sest ühe korra kimasin liivaribale sisse. Kokku äkki 40-60min sõitu?
Sattusin tööle tavapärasest varem. Nagu ikka on esmaspäev üpris unine. Kohvi litter sees, piilusin korra EMHI tuulekaarti. Nats nagu lubas.
Iga tunniga hakkas tuult juurde kruttima. Peale lõunat sahisesid kaardinad piisavalt, et mõista – täna on surfipäev
Algne plaan oli Laulasmaa flätikas. Olin juba Paldiski mnt ristis, kui Kõrks helistas ja palus Kakukalt läbi käia ning sealset olukorda hinnata. Kakule jõudes olin meeldivalt üllatunud. Tuul puhus väga õigesti ja liiv tuiskas. Seega oli üleval päris korralik litakas Missest, et veidike puhanguline.
Saime Kõrksiga kahekesi rallida ligi pool tundi, kui alles esimesed tulijad oma kama lahti pakkima hakkasid. Paari esimese hüppega sain jälle laksu õlale. Peab kindlasti soojendust tegema hakkama. Valu üle elatud, võtsin mõned kõrgemad hängtimed ja 360, 720-d. Risto tagus mingist hetkest saatanaluupe.
Noja krässid olid ka päris valusad. Paar korda madalas, teised õnneks sügavamal Järjekordne ülekeeratud 360 sai saatuslikuks ka minu lauale. Kuulun nüüdsest nende “õnnelike” hulka, kes oma sõiduriista pooleks hüpanud. Tundub, et A. Barabanov saab jälle tööd.
Kokkuvõttes äge üritus ja 1,5h puhast sõitu kirjas. Ajee karatee!
Oeh, väga õnneks läks teil seal Rohuneemes Maatuul ikka veidi ohtlik teema. Mina lasin selle hooaja esimest triipu Katariinal. Kuna ilm veidi jahedam, siis tõmbasin kalipso selga kodus. Kimasin kohale… merel umbes 10 sõitjat. Pumpasin 9se Obsessioni täis ja sõit võis alata. Tuul oli hea ja kannatas väga ilusasti kaist paremal sõita. Kive vähem. Peale paari triipu tegin mõned soojendushüpped. Siis lasin backi ja proovisin grabidega backi. Nats puine ikka veel. Ja tuleb tõdeda, et krässidel andis käsi omajagu tunda Seega pean karmimad asjad veidi edasi lükkama. Paar spinni läks uuesti metsa, et õlga hoida kukkusin sihilikult selg ees… aiai valusad laksud Natuke õppisin uut ka. Nimelt kuidas korralikult alla tuult maanduda. Eks vajab harjutamist aga abiks keerukamate trikkide sooritamisel ikka.
Ajaa, seal on tekkinud üks korralik flätiala
Kokku tunnike puhast sõitu kuni jalad külmetama hakkasid. Pakkisin lohe ja kalipso seljas sõitsin koju sooja tussi alla :D
Reede, kuradi kiire tööpäev. Vaja veel korra poes käia ning vajalikud tarvikud kaamerale kaasa osta. Fakk, kell juba päris palju. Koju kiiresti leekima… kraani alt läbi ja Timo juba helistabki: “10 minutiga saad valmis?”. Mina: “Jahh, täitsa sobib!”.
Juba liftist märkasin meie luksuslikku vani, mis sai meie koduks kokku 83-ks tunniks. Kuus meest (mina, Villu, Erkki, Timster, Siim ja Sallerdis) peale korjatud ja reis võis alata. Peale läks RocknRolla soundtrack looga “Rock N’ Roll Queen”. Selleks ajaks olime tarbinud piisavalt alkoholi ja muud kraami. Bussi subwoofer möirgas kõrvulukustavalt. Tunne oli kuradi hea! Läti-Leedu möödus nagu silmapilk, kuid reaalsus toksis juba kukklasse. Kätte oli jõudnud kurikuulus Poola. Väsisime nii meie kui ka vani alumiiniumiust jahutusvedeliku torud. Kraade väljas oli umbes nulli ligidal, ja tänu katkisele voolikule bussis ca +13. Hommikul ostsime esimesest lahtiolevast bensukast mitu liitrit juurde. Olukord läks veidi paremaks, kuniks mõistsime, et lõpuni nii ei saa. Järgmised 4h otsisime töökoda, kohtusime kohalike rullnokkadega ning manustasime rohkelt kohalikku ja mittekohalikku alkoholi. Selle ettevõtmise lõpuks olid osa meist suhteliselt audis. Ajaviiteks hakkasime üksteisele jagama Archy slape, mis tol hetkel nii famous veel ei olnud . Ühes suvalises peatuses tegime juttu mingite kohalike kaakidega, kes meilt midaiganes välja pookida üritasid. Vastutasuks näppas Siim ühe poisi nokamütsi, mille peale kõik hirmsasti põdema hakkasid … nojah tagasi ta selle sai aga õnneks jätsid meid ka rahule.
Lõputu Poola pole siiski nii lõputu, kui alguses paistab. Hell jeah, kätte jõudis Saksamaa ja lõpuks ka šveits. Vahepeal olime tõdenud, et van remontis end ise. Tuju oli nii hea, et kallasime uued rummikokteilid ning tühjendasime juba teist või kolmandat õlleresti. “Rock N’ Roll Queen” käis ma ei tea… mingi sajandat korda äkki?
Täiesti uskumatu… kauaoodatud finiš oli üpris lähedal. Prantsusmaa bokua või midaiganes! Ühesõnaga kilometraaž tiksus kahekohaliseks. Ilm muutus uskumatult ilusaks… T-särgiga oli täitsa normaalne, nagu sinagi.
Ok, kõik eelnev jutt oli kirjutatud eile, kui olin ära joonud 2 suurt pokaali natuke käärima läinud prantsuse veini
Peale 40h autosõitu jõudsime meie kodukülla St Martinisse. Kolmandalt korruselt avanes kaunis vaatepilt kodunõlvale ja tõstukile, mis oli meist umbes 20m kaugusel. Kuna kell oli mitu tundi üle keskpäeva, siis otsustasime mäele mitte minna ning korraliku käraka käima panna. Järgmised 2 ööd oli naabritele hullem, kui õudusunenägu. No nii palju lollusi, röökimist, kõva muusikat ja võõraid inimesi pole minu silmad näinud ja kõrvad kuulnud. Detailidesse laskuma ei hakka, eks seda kõikke kuuleb vbl privaatselt osalejatelt endilt. Edasi võite oletada ise, mis saab pidudest, kus kõik kuus meest endast kogu auru välja lasevad
Järgmised mäepäevad olid üliluksid. Super kena ilm – selge taevas, sooja +25 ringis ca 1800m peal. Sõitsime võimalikult palju erinevaid radu, mis olid suured… väga suured. Kõrgeim tipp kuhu tõstik viis oli umbes 3200m peal. Meie kahjuks rääkis ainult asjaolu, et nädal enne tulekut olevat uus lumi maha sadanud aga selline rahvamass sõidab puudri üsna kiiresti kinni. Seega ülemised rajad, kus vaikselt tiksus miinuskraadides õhutemp olid kohati päris jäised. Alumised aga mõnusalt sulased ja pehmed. Puudrit oleks tegelikult sõita saanud, kuid selle jaoks oleks vaja kõvasti matkamist harjutada ning ega teadmised parematest spotidest poleks ka paha teinud… neid teadmisi meil aga ei olnud. Paaril päeval käisid Timster ja Villu oma viimase laskumisega ühes puudrispotis küll ära aga tasuks said 5km jalgsimatka koju. Mina seekord üritasin välistada võimalused ja maha suruda soovi minna parki. Äkilisemad liigutused andsid koheselt märku – õlg ei ole terve . Samas radadel kihutada on ikka parem, kui kodus passida, eks?
Viimasel paaril päeval nühkis Hull Siim pargi nõlvasid… vaatasin kõrvalt ja krigistasin kadedusest hambaid. Parke oli seal palju ja igaüks üliluks. Kikkerid olid ka veidi teist mõõtu, mida Maarjamaa parkides nägema olime harjunud. Sealt visati ikka seitsmeid ja üheksaid, mõni flipper hulka. Siim raius samuti ilusaid õhulende gäbide ja gräbideta vahel ka mõni hulljulge 180 hulka. Ja need lennud polnud mitte väikesed
Nii meie päevad möödusid – kl 16st rõdul chill õllega, õhtud mölluga baaris, kuskohast enamus mällaris kuidagi tagasi jõudsid või siis EST2 grupiga nende appartmentis.
Prantslased, inglased ja muud loomad olid meist igatahes vaimustuses ja arvasid, et tegu mingite ideaeuroopa rokkstaaridega. No palju alla ei jäänud küll! Pilte tuli tohutu hulk ja videot ka natuke. Seega palun veel natuke kannatust, kuniks fotograafid oma kama sorteeritud saavad.
Lõpupidu ja pohmakad peetud, sõjahaavad lapitud ja hinges pigistamas äng, et 43h pärast oleme uuesti hallis Eestis. Erkki keeras vani süüdet ja leekima panimegi Saksamaa piiril otsustasid putkas passinud valvurid just meid maha võtta ja terve auto ning kotid läbi tuhnida. Eesti piiril sõitsime kraavi ning Tallinnas oleks peaaegu posti horisontaalsesse asendisse nihutanud. Aga kõik lõppes ikka hästi. Elu parim lauatrip või pidu, kuidas keegi seda nimetada tahab
Ainuke võimalus oli 10m enne rannajoont õhku saada. Seal lasin ka lihtsalt hängtimei ja mõned hoogis reilid. Nats peale 21te tulin maha ja kiirustasime poodi söögi/joogi järgi. Pidu oli jällegi pöörane. Järgmine hommik avastasin lisaks tuumapohmellile üllatuseks, et masina immo streigib. Kuna Lätti kauemaks, kui pühap jääda plaanis polnud, siis hakkasin kibekiiresti lahendust otsima. Otsisin terve laup-pühap hommiku, kuni leidsin kaugemaist nurgast ühe lüliti, mis kuidagi teistpidi oli krutitud. Süüdistame ikka pidu ja joodikuid 
Tuhat vabandust ja loodan, et leiame sellele ka mingi lahenduse.